Järgmisel aasta septembris kolime me Hollandist Eestisse tagasi. Praegu on tunne, et võiks ehk varemgi, vaim on täitsa valmis. Samas on asju, mis panevad mõtlema:

1. Natuke hirmutab, et Tallinnas, mis siis Eestist rääkida, on raske ilma autota vajalikud asjad tehtud saada. Arvestatavad poed on Selverid jms, mis on juba oma suuruse tõttu ebamugavates asukohtades. Rattaparklate ja -teedega on nagu on.
2. Oleme parasjagu Tallinna korteri sisustusfaasis. Vähemasti esmapilgul on mööblikola internetipoodides oma olemuse kohta kallivõitu ja ...noh... poolapärane. Kui see on sihtgrupi maitse, siis nii ilusate põrandalampidega me küll Skandinaavia kultuuriruumi sisse ei saa.
3. Lasteaedadest ja koolidest pole mõtet rääkidagi

Aga head on ehk ka. Me hakkame elama kohas, kust saab loodetavasti rongiga kesklinna liikuma hakata. Kui tööga hakkab minema nii, nagu ma arvan või loodan, siis äkki polegi vaja autoga tööl käima ja parkimise ja ummikute pärast muretsema hakata.

Muudest asjadest hakkas täna noorem plika patuga pooleks kõndima ja esimest korda sel aastal sadas vägevat äiksevihma ja järgmisel nädalal sel ajal hakkame me oma kokkupakitud rändtsirkusega Rostocki jõudma, et sealt laevaga pühapäevaks Tallinnasse saada. Tallinnas pühapäeval kell 1400 saame me lõpuks oma Eesti kauaoodatud elamise võtmed kätte. Põnev.