Lihtsusta ja lisa kergust

Puhas kunst

2011-12-02T21:59:00.003+01:00

Leid Saksa ja Prantsuse vahepealt

2011-11-12T10:20:00.005+01:00

Nagu kõik tähtsamad avastused, oli see täielik koba. Aga sellegipoolest, kui te tahate jube head Elsassi riesligi proovida, siis leidke üles Cave de Turckheimi Brand - Riesling Grand Cru 2007. Natuke happeline ja natuke magus ja üleüldiselt hästi tasakaalus.

Pehmed Süsteemid

2011-11-07T21:00:00.004+01:00

Täna, absoluutselt lambist, teatas Karolin, et tema tahab, et mina temale unejuttu loeks. Ainult taevas teab miks. Varem on alati olnud sellega suurem sõda, kategooriliselt ja ultimatiivselt on unejuttu lugema pidanud Kati ja mina pole asenduseks kõlvanud.

Just sellepärast inimkogukondade modelleerimine ja nende käitumise prognoosimine ei toimi. Ei Haagis unejuttu lugedes ega Afghanistanis puurkaeve kaevates. Isegi kui sa oled Onu Sam ja sul on miljardeid dollareid kulutada.

2011-10-25T22:50:00.005+02:00

Nohikuasja ka - tänane leid on esmapilgul tasuta optimeerimismootor, ilmselt sööb ja lahendab poolsuuri ülesandeid ja kuna tegu on avalikuks kasutamiseks mõeldud teenusega, siis vähe tundlikumaid teemasid, vähemasti desinfitseerimata kujul, seal lahata pole mõistlik. Aga juurde pääseb talle siitkaudu

2011-10-24T22:52:00.004+02:00

Every year is getting shorter, never seem to find the time
Plans that either come to naught or half a page of scribbled lines.

-- Mason, Waters, Wright, Gilmour

Mõtlema panev on sealjuures see, kuidas Pink Floydi (paremad) tekstid on ajapikku aina rohkem avanemas.
Samas Arnold Layne'ga samastumiseks ma endiselt (veel?) suuteline ei ole.

2011-10-02T20:40:00.005+02:00

Avastasin enda jaoks SPSS Clementine meenutava esiotsa R jaoks. Tundub mõnusa viisina kogu workflow visuaalseks mudimiseks. Näha saab siit: http://www.ef-prime.com/products/ranalyticflow_en/index.html

2011-09-08T03:57:00.003+02:00

Oleme Colorado Springsis ja käisime täna turistidena müüri pealt kooli piilumas. Tsiteerides-parafraseerides Porthost - kõik mandub. Vanadel aegadel oli ikka kogu see värk hulga raskem. Samas, et ma sellist juttu räägin, on ilmselge märk sellest, et ma olen muutumas vanaks peeruks, kes räägib kuidas kõik ikka vanasti oli ja kui lihtne kõik nüüd on. Aga tegelt ju on ka :-)

Ahjah, ja riided on ameerikas ikka jube odavad.

2011-08-28T21:04:00.003+02:00

Homme kimame jänkidemaale, kui Ireene kõike ära uputanud pole. Kui kõik läheb nii nagu peaks, oleme me homme õhtul San Franciscos ja pärast paari päeva seal ringi tuulamist võtame auto ja kimame läbi Los Angelese ja kõrbete ja mägede Coloradosse. Eks näis kuidas lähe.

2011-08-23T21:02:00.005+02:00

Nohikuteemal jätkates. Üks parimaid asju viimase aja rehkendustöös on olnud R. Vabavara, palju laienduspakette, ühildub mingis kujus ja vormis MATLABide, SPSSide, Exceli jms värgiga ja erinevalt ülesloetutest, mis reeglina ropult kallid on, ei maksa midagi. Ja kui mingil imepõhjusel (näiteks klasterdamine või miski mu NP-keeruline asi) ikka aeglaseks jääb, siis virisemise asemel saab alati C++ lisavidina kirjutada.

Aga see selleks. Eile koperdasin täitsa korraliku R'ile peale ehitatud IDE otsa - RStudio nimeks ja saadaval http://www.rstudio.org pealt. Kui millegi üle viriseda, siis graafikute akende paigutus on natuke nigelavõitu, aga muu tundub esialgu täita hea.

Kes soovib, see proovib.

Statistika rongipeldikutes

2011-08-23T20:44:00.006+02:00

Maailmas on keskmiselt kolm nalja statistikutest. Allpool on siis üks neist kolmest.

Three statisticians are on a train journey to a conference, and they get chatting to three epidemiologists who are also going to the same place. The epidemiologists are complaining about the ridiculous cost of train tickets these days. At this, one of the statisticians pipes up “it’s actually quite reasonable if use our method – we’ve just got one ticket between the three of us”.

The epidemiologists are amazed. “But how do you get away with that?”, they cried in unison.

“Watch and learn” replied a statistician.

A few minutes later, the inspector’s voice was heard down the carriage. At that, the statisticians bundled themselves into the toilet. The inspector knocked on the door. “Tickets please”, she said, and the statisticians passed their single ticket under the door. The inspector stamped it and returned it, and the statisticians made it to the conference.

On the way back, the statisticians again met the epidemiologists. This time, the epidemiologists proudly displayed their single ticket. “Aha”, said a statistician. “This time we have no tickets.” Again the epidemiologists were amazed, but they had little time to ponder it because the inspector was coming down the carriage. The epidemiologists dashed off into the toilet, and soon enough there was a knock on the door. “Tickets please”, they heard, and passed their ticket under the door. The statisticians took the ticket and went off to their own toilet!

The moral of the story being “never use a statistical technique that you don’t understand”.

2011-06-10T21:00:00.002+02:00

Järgmisel aasta septembris kolime me Hollandist Eestisse tagasi. Praegu on tunne, et võiks ehk varemgi, vaim on täitsa valmis. Samas on asju, mis panevad mõtlema:

Natuke hirmutab, et Tallinnas, mis siis Eestist rääkida, on raske ilma autota vajalikud asjad tehtud saada. Arvestatavad poed on Selverid jms, mis on juba oma suuruse tõttu ebamugavates asukohtades. Rattaparklate ja -teedega on nagu on.
Oleme parasjagu Tallinna korteri sisustusfaasis. Vähemasti esmapilgul on mööblikola internetipoodides oma olemuse kohta kallivõitu ja ...noh... poolapärane. Kui see on sihtgrupi maitse, siis nii ilusate põrandalampidega me küll Skandinaavia kultuuriruumi sisse ei saa.
Lasteaedadest ja koolidest pole mõtet rääkidagi

Aga head on ehk ka. Me hakkame elama kohas, kust saab loodetavasti rongiga kesklinna liikuma hakata. Kui tööga hakkab minema nii, nagu ma arvan või loodan, siis äkki polegi vaja autoga tööl käima ja parkimise ja ummikute pärast muretsema hakata.

Muudest asjadest hakkas täna noorem plika patuga pooleks kõndima ja esimest korda sel aastal sadas vägevat äiksevihma ja järgmisel nädalal sel ajal hakkame me oma kokkupakitud rändtsirkusega Rostocki jõudma, et sealt laevaga pühapäevaks Tallinnasse saada. Tallinnas pühapäeval kell 1400 saame me lõpuks oma Eesti kauaoodatud elamise võtmed kätte. Põnev.

2011-03-12T20:28:00.001+01:00

Sel nädalal sai üle väga pika aja koodi kirjutada. Ma pole "asja pärast" midagi programmeerinud ca kümme aastat, välja arvatud mingid VBA vidinad. Tugev tunne on.

2011-02-22T22:57:00.004+01:00

Kell on peaaegu hilisõhtu, kõlaritest lehvib välja David Gilmouri kitarr The Wall'i pealt ja mina üritan tekstiaknas vi'ga C koodist läbi hammustada. Umbes nagu ca viisteist aastat tagasi, ainult selle vahega, et kõrval tubades magavad kaks tütart ja üks abikaasa. Ja siis mul veel The Wall'i endal polnud, selle asemel oli Delicate Sound of Thunder vinüüli peal. Aga ikkagi.

Mis on elul viga ah?

2010-12-29T21:09:00.003+01:00

Täna Harkus suusatades kimas keegi poiss must mööda. Ilus oli vaadata kuidas too tüüp suutis ilma erilist jõudu rakendamata elegantselt pooluisku sõita. Oskaks ise ka, oleks äge. Sama tuuri tehes sain ma kellegil tegelasel sabast kinni, kes just õiges tempos sõitma juhtus. Uhasime siis koos lõpuni (mingi pool tundi vms). Pärast, lõpetanuna, vahtisime teineteisele altkulmu nohisedes otsa ja läksime omi radu pidi minema. Eestlased ikkagi!

2010-12-28T15:52:00.003+01:00

Lumi on ju iseenesest ilus. Õues on talve arhetüüp ja metsas on sihuke puutumatu talveilu. Suusarajad on korralikud ja pole kartustki, et kusagil võiks suusa kivi otsas ära kraapida. Aga seda lund on NII palju ja aknast vaadates tundub, et aina sajab juurde. Et vähegi liikuma saada, viskasime koristajamutiga koos tänavat puhtaks - linnavalitus ei jõua siia meie juurde ilmselt enne kevadet. Asi polegi sellest, et oleks kangesti vaja maasturit või mingit suurt autot, lumme kinni jäämise kartust eriti pole olnud ja lumelabidas on igaks juhuks autos niikuinii. Lund on lihtsalt sellises koguses, et ei pääse liikuma, oled sa siis parasjagu jalakäia või autoga. Kusjuures, mida suurem auto, seda hullem, sest seda vähe sa tänavatel, mis juba ammu ühesuunalised olema peaks, vastutulevast tegelaset mööda mahud.

Ja sadu jätkub.

2010-12-20T12:54:00.001+01:00

Kolmas päev suuskadel. Enesetunne on parem, käed-õlad on väsinud ja tasakaal hakkab tagasi tulema. Ühesõnaga jumalik.

2010-12-19T09:21:00.003+01:00

Oleme Eestis ja ma käisin üle mitme aasta päris-suusatamas. Täitsa lõpp, kuidas rullsuusatamine tasakaalu ära rikub. Õigemini, mitte otseselt ei riku, aga kuna asfaldi peal rullid külitsi ei libise, siis suusad lumel teevad seda täitsa vabalt. Seega kui tasakaalu pole, siis tuleb see toore jõuga asendada. Sestap on algus kohutavalt väsitav, aga mul on kaks nädalat aega ennast parandada.

Talv

2010-12-02T21:02:00.003+01:00

Hollandisse on saabunud talv. Juba mitmendat päeva sajab lund, teedel on kohutavad ummikud ja õues on külm. Iseenesest pole selles ju midagi halba, aga millal mina pole põhjust virisemiseks leidnud. Nimelt on hollandi sõjaeelne ehituskunst isolatsioonivaba. Hoolimata sellest, et maagaas on siin riigis odav ja seega on radikad ja boiler tulikuumad, on tubades külm. Köögi termomeeter, tõsi küll, aknalaual, näitab 13C. Mujal ehk on nii 16. Ma olen harilikult sussivihkaja number üks, aga praegu tõmbavad varbad jahedaks küll. Kui ilmateadet uskuda, siis nädalavahetusel peaks soojemaks minema.

Täiendus just telekast tulnud uudistest - Leideni haiglas haiged lõdisevad voodis ja operatsioonisaalis on nii külm, et mingit opereerimist ei toimu. Õues on külma ca -5.

Afganistan Tallinnas

2010-04-23T19:16:00.004+02:00

Selle Afgaanist välja tulemisega, mida avalikult täna kuulutati, aga mitteametlikult juba kaua on räägitud, on ajalugu ennast kordamas. Kõik märgid näitavad, et järgmise aasta keskpaigas hakkavad lääneriigid seal kola kokku pakkima. Praegu, et ausa näoga välja tulla, käib Afgaani armee suuremaks puhumine. Nii umbes praegusega võrreldes neljakordseks. Samas pole mingi saladus, et sealse sõjaväe rahastamine, nagu ta praegu on, käib järgmised 30 aastat (optimistlik prognoos) Afganistani riigieelarvele üle jõu. Kui lääne maksumaksjale enam Afgaani toetamine huvitav pole ja abirahad kokku kuivama hakkavad, siis juhtub seesama, mis NSVL lahkumisel 21 aastat tagasi - kohalik ülalpidamatu sõjavägi laguneb feodaalseteks jõukudeks ja tõenäoliselt Pakistani mahitamisel tuleb mingis kujus või vormis võimule Quetta shura seltskond. Inshallah.

2010-02-28T22:39:00.002+01:00

Plika sai eile ratta pakikale endale istme. Testisõitu mere äärde (vahepeal olid tee peal metskits, mänguväljak ja karvased lehmad) kaifis ta täiega. Tulemuseks on see, et kui öelda r-sõna, st. "ratas" nõuab plika jalanõusid ja riidessepanemist.

Kevad on lõpuks ikkagi saabumas

2010-02-24T20:02:00.002+01:00

Ei tasu uskuda asju, mis tunduvad liiga headena

2010-02-20T14:53:00.004+01:00

Ehk siis tuleb välja, et mulla Baradari kinnipüüdmine Pakide poolt oli puhtakujuline koba ja pime juhus. Seega näha selles mingit suurt õnnestumist ja strateegilist nihet Afgaanis-Pakistanis on ennatlik. ISI tegelased jäävad ilmselt endiselt paranolisteks, kes mängivad Afgaani, India ja lääneriikide vahel oma kolmandat mängu ja ei ole otseselt kellegi liitlased.

Kölni karneval

2010-02-14T19:31:00.002+01:00

Köln poleks ilma kölni veeta Köln. Pikem reportaaž hiljem.

Mistral ja doktriin

2010-02-09T22:28:00.003+01:00

Ilmselt teoks saav Vene-Prantsuse laevadiil tekitab väga segaseid tundeid. Vene poole pealt on see igati mõistuspärane tegu: nad saavad endale uuel tasemel platvormi, mille pealt on äge väge punkti X suunata, omajagu uut tehnilist know-howd ja peale selle poliitiliselt koha kätte näidata naabritele, a'la et ei loe mitte väärtused vaid suurte vahelised kokkulepped. Prantslastega on segasem - nad tõmbavad endale kaela liitlaste pahameele, kindlustavad paar tuhat prantslast paariks aastaks tööga ja ehk saavad hea gaasidiili. Samas ei tundu neid eriti huvitavat värske Vene sõjaline doktriin, mis arvas endale suurimaks välisohuks olevat (laienevat) NATOt. Tundub skisofreenilisevõitu, et NATO sõjalisse struktuuri naasev liikmesriik Prantsusmaa müüb relvaplatvorme riigile, mis teda ennast suurimaks välisohuks peab.

Ei tea kas oleks üle reageerimine, kui keegi mõtleks Artikkel 4 peale ja nõuaks konsultatsioone? Peale selle, ehk oleks praegu aeg Eesti doktriin üle vaadata ja sõjalised võimed ümber rehkendada? Meremiinid või midagi.

Muidugi võib minna nagu alati ja vene ei saa sihukese aluse majandamisega hakkama (st. süsteem ei hakka vene inimese käes tööle a'la TRML 3D radarite fiasko Leedus), aga mänguteoreetiliselt ei peaks Eesti oma strateegias sihukese võimaluse peale panustama.

Vaadake paremalt poolt

2009-11-07T20:40:00.003+01:00

Hästi on keeruline olla eurooplane ja eestlane korraga. Ühest küljest on väga hea kallata endale koos kohalikega klaas külmkapijahedat Pouilly Fume'i ja teha smalltalki pisikestetel mugavatel teemadel (lasteaed) ja suurtel mugavatel teemadel (Afgaan). Ja siis pärast anda endale aru, et see siin tundub hea mägijärvepealse Dagö Shveitsina, kus kõik on ilus ja kus keegi haiget ei saa ning tabada ja et lõpuks liigub mõte ikka ja jälle tagasi kodusele Eesti väidetavalt lonkavjalgsele kaitseplaneerimisele. Lihtsam oleks olla, kui suuta järgida oma tööandja nõuet ja mitte mõelda tagasi oma päritoluriigi peale ja ajada ainult NATO asja Eesti peale mõtlemata.

Samas tuleb Eesti pressis üles kaitseplaneerimisalaseid teemasid, mis tegelikult on oma olemuselt häbiväärselt lihtsakoelised. Nagu et kas NATOl on olemas Eesti kaitseplaan või et mis siis juhtub kui naginaks läheb. Tegelikult on selle värgi sisu sama lihtsakene mu meelest nagu Dagö lugude neli-neljandikku-kolmas-löök-rõhuline muss (sõnum on tekstis), aga kuna kõvasti räägivad need, kes ei tea, sest need kes teavad, ei saa ilmselt riigisaladuse jms pärast väga sõna võtta, jääbki ilmselt mulje, et kõik on tuksis. Iga kord kui keegi ajakirjanik või Kunnas lehes kirjatüki üllitab, tekib mul hirmus tahtmine tahtmine vastulause kirjutada, sest suurem osa sellest on lihtsakoeline arusaamatus või ebatõde ja et kõik see pole üldsegi nii nagu nad väidavad. Samas, põhjendamaks oma seisukohta, peaks ma minema hallile maa-alale, mis on kohati mitteavaldatavaks tembeldatud ja sinna see vastulause kirjutada tahtmine iga kord jääbki.

Küsimus, et kas on kaitseplaan või pole kaitseplaani on mu meelest viltu püstitatud. Asi pole selles, et kas NATO on meie jaoks plaani teinud, vaid selles, et kas meie oleme koos teiste NATOkatega enda jaoks kaitseplaani teinud või tahtnud, et see tehakse meie jaoks kellegi suurema ja tugevama poolt ära. Põhimõtteline vahe. Asi on kinni meis endis ja selles, mida me tahame, mitte ceteris paribus teiste liitlaste suhtumises meisse. Me peame aduma, et mitte teised ei pea meid lihtsalt niisama nüüd kaitsma, vaid et meie, NATO riigid, hoiame kokku ja kaitseme teineteist, et me oleme üks sarnaste väärtustega sõpruskond. Selle viimaseni pole küsimuse, et kas NATO meid ka kaitseb, küsija mu meelest veel jõudnud. Kui meile ükskord saame aru, et me oleme päriselt ka võrdne võrdsete seas ja käitume sellisena, siis kõik kaitseplaneerimise alane tuleb riburadapidi. Ütlen ma, vahin lakke ja rüüpan veini ja Dagö Shveits kumiseb taustal. Mis mul viga siit Hollandist kaugelt vaadates seletada.

Rahulik oleks "suurt" asja ajada ja mitte hoolida. Hea oleks kui saaks Eesti asja ajades asju paremaks muuta, aga selle viimasega läheb kardetavasti põlvkonna jagu aega. Enne peame iseenda sees vabaks saama.

vaadake ülesse hingake taevasse

kõrgele kätesse püüdke mis meele loob

madalas vees käsi peo sees

maailm on jalge ees

vaadake vaid paremat poolt

Dagö

Vahepeal Afganistanist kah

2009-10-23T19:17:00.003+02:00

Mu meelest pole Eesti otsustajad ja arvamusliidrid suutnud läbi hekseldada põhimõttelist küsimust: miks on Eesti üksused Helmandi provintsis? Ametlik vastus on ehk kõigile küll teada, aga see kehtib Afganistani kohta üldiselt. Neil on seinast-seina abi tõepoolest väga vaja ja sõjalise abi vajadus on vähemalt praegusel hetkel väga suur.

Siiski, miks meie üksused on just Helmandis? Tõenäoliselt sellepärast, et me ei tahtnud minna leedukate PRTsse Ghori provintsi, vaid pidasime paslikumaks Ühendkuningriigiga kampa löömist. Iseenesest pole seegi paha. Miks on Ühendkuningriigi väed koos meie, taanlaste ja teistega Helmandis ja miks me ei ole kusagil mujal, kus tegelikult palju olulisem olla on?

Jutu mõte on nimelt selles, et Afganistani mõttes on Helmand absoluutselt ebaoluline provints, mis ei oma pustude maailmapildis võrreldes naabruses oleva Kandahariga mitte mingit tähtsust. Läänevirumaalased andke mulle järgnev võrdlus andeks, aga Helmand on näiteks nagu Laekvere vald ja Kandahar on nagu Tallinn. Kandaharist on minevikus tulnud kõik Afganistani kuningad, sealt on pärit tähtsamad pustude sugukonnad, Taliban sai sealt alguse, see linn ja provints on Afganistani süda (Afganistani südamekõrvaseks mõistuseks on pealinn Kabul). Samas oleme me mõelda võtnud, et põhiline võitlus käib Põhja-Helmandis. Kõige intensiivsem osa Afghanistani sõjategevusest toimub seal mu meelest sellepärast, et NATO väed toimivad magnetina. Sinna kuhu NATO minna võtab, tuleb ka Taliban (see ei kehti põhjapoolsete provintside kohta, mis on valdavalt tadzhikkide valitseda) ja toimub positiivne tagasiside. Rohkem NATOt toob juurde rohkem Talibani, mis pöörab NATOt taas oma vägesid juurde tooma. Suurte NATO, Talibani ja tsiiviilkaotuste hinnaga õnnestubki alad kontrolli alla saada.

Samas Kandahari jaoks, mis on Talibani jaoks strateegiliseks raskuskeskmeks, jääb meil tähelepanu napiks. Kuigi Kandahari kõrval lennuväljal on väga suur liitlasvägede baas, liigub Kandahari mõnedes linnaosades Taliban ringi suht vabalt, rääkimata ümbritsevatest küladest. Kui ülejäänud riigis oopiumikasvatus sel aastal vähenes, siis Kandahari vahetus ümbruses olevates külades see ainsa erandina kasvas. Oopiumiäri ja sellega seonduv katusepakkumine ning transport aga on Talibani põhiline finantseerimisallikas. Nad on viimaste aastatega suutnud selle äriga nii palju raha kõrvale panna, et kui neil ka paar aastat mingit sissetulekut ei oleks, pole neil ikka mingit probleemi samal või suuremal tasemel lahingutegevust jätkata. Muide, see, et mujal Afganistanis on oopiumimooni kasvatamine viimasel aastal märkimisväärselt vähenenud, pole eriti midagi pistmist NATO, UNODC ja Afgaani valitsuse suurepärase koostööga, aga on palju pistmist nisu hindade liikumisega regioonis. Sel aastal oli kasu(m)likum kasvatada nisu.

Niiet ikkagi, miks Eesti sõdib Helmandis, mis ei oma strateegilist tähtsust, kui tegelikult peaks oma energia koondama Kandahari kanti??

2009-09-25T21:52:00.004+02:00

Ja nüüd midagi kaitseplaneerijatele. Telekas just ütles, et 70% kaitsevõimest peitub soolestikus.

Kinnisvarasügis

2009-09-20T23:05:00.004+02:00

Ma pole erinevatel põhjustel siia jupp aega midagi kirjutanud. Näiteks on töö asjadega olnud hektiline ja terve möödunud nädala sai Belgias rehkendada (näiteks, ja päris tõsiselt) Afgaani naiste kirjasoskuse mõju sealsete imikute surevusele ja üleüldisele rahvatervisele. Tööst samas, on siia loomulikel põhjustel sobimatu kirjutada.

Seega siis muu - tundub, et mitmeaastased suurema elukoha otsingud hakkavad vilja kandma ja eelmisel nädalavahetusel vaatasime ühe Nõmmel oleva korteri üle. Elamine tundus väga sümpaatne, niiet kui nüüd loodetavasti algaval nädalal pangaga asjad klaariks saab, siis oleme me, kes taas, kes esmakordselt, by definition nõmmekad.

Korteritest veel rääkides: on väga oluline teada, et snepperlukuga ust väljaspoolt sulgedes peab võti taskus olema. Olin eile viimast päeva üksi kodus (plikad tulid läbi tänahommikuse udu Tallinnast olles ca 40 minti enne maandumist patternis passinud) ja läksin mingeid vidinaid alla autosse viima kui juhtus oh-shit moment ja ma avastasin, et toavõtmed, rahakott ja kõik peale telefoni ja autovõtmete on teisel pool lukustatud ust. Ühtegi naabrit kodus polnud, niiet ma sain aja raiskamiseks paar tundi uusi Hollandi külasid avastada. Uuele katsele tulles sain ma ülemise korruse pensionäri kätte, kes mind lahkelt innustades lubas omalt rõdult alla ronida. Neljandalt kolmandale siis. Rõduuks oli õnneks lahti.

Kinnisvarajutu lõpetuseks sobib siia hästi panna teade, et alates veel täpsustamata nädalavahetusest oktoobri keskel me kolime siit elamisest edasi korterisse 33 Van Neckstraati uulitsas.

Miks keset Euroopat on hea olla

2009-08-27T19:14:00.001+02:00

2009-08-19T21:45:00.003+02:00

Lõpuks ometi hakkan ma tagasi jõudma sinnamaani, kus ma jälle jaksan oma seitse-kopikatega kilomeetrist ringi joosta ca 3:50 per kilomeetrit tempos või nii. Ja lõpus pole surmatunnet ka. Halleluuja!

Riigihangetest

2009-08-16T20:46:00.003+02:00

Kaitseministeerium on Martin Hurda isikus lõpuks ometi avalikuks tulnud mõttega viia hanked ministeeriumist ära allasutusse. Iseenesest on see väga mõistlik plaan, mis tegelikult juba aastaid vaikselt susisenud on. Asja efektiivus seisneb näiteks selles, et nii saab varustuse esialgse hanke (soomukid, haubitsad, miinijahtijad, kopterid, mis iganes suuremat) ja tema elutsükli toetuse ühe katuse alla. Praegu on sellega seis nagu pudru ja kapsad, vastutus on üle kogu kaitseväe ja kaitseministeeriumi nii ühtlaselt laiali laotatud, et kunagi pole selge, mis siis täpselt jälle tuksi läks ja kus. Peale selle on ministeeriumis paiknev hankeid tegev organisatsioon väga paindumatu. Suuremate hangete jaoks vajalikku projektimeeskonda on väga raske luua, kuna ministeeriumi struktuur on staatiline ja vajalike oskustega inimesi juurde liita ja pärast maha lahutada on hullult keeruline.

Härrad karismaatilisemad eruohvitserid on võtnud arvata, et süsteem muutub bürokraatlikumaks ja jäigemaks ja halvemaks. Minu meelest nad laidavad plaani, millest nad teavad kaugelt liiga vähe, et midagi intelligentset väita annaks. Küll aga muutuks praegune Peastaabi hangete slush fund Logistikakeskuses läbipaistvamaks. Mida nemad nimetavad paindlikkuse kadumiseks on paljuski üheteistkümnenda tunni paanikahanked, mis tulenevad halvast planeerimisest.

Parandatagu mind, kui praegused kaitsehanked on rohkem dokumenteeritud protsessi järgivad kui paar aastat tagasi, aga minu meelest on Kaitseministeeriumi püüe kaitsehangete entroopias korda luua igati tervitatav.

Täiendus 17. augustist - tähelepanelik lugeja teadis mind parandada, et tegu siiski ülalt alla suunatud initsiatiiviga, mitte kaitseressursside valdkonnast üles kobrutanud algatusega. See jälle annab asjale hoopis poliitilisema ja vähem planeerituma maigu man. Põhiline, et väga ülepeakaela kiiruga rabelemist ei tuleks.

2009-08-03T22:44:00.000+02:00

Kas keegi teist oskab vihjata "tuugalt" etümoloogia kohta?

Vägisi kirjakeelseks sundimisest

2009-07-30T12:53:00.003+02:00

See uus keeleseadus on minu arvates liig suure pingutamise tulemus ausa eesmärgi nimel. Loomulikult on oluline, et ilusat eesti keelt räägitaks, et kokku- ja lahkukirjutamine oleks reeglipärane ja et lehte lugedes, rääkimata internetist, ei peaks virisema, et näe, inimesed ei oska oma emakeelt.

Teisalt jälle on erinevate murrete ja dialektidega keel rikkalikum, kogu meediat ja avalikku ruumi ÕSi raamidesse vajutada oleks kurjast. Ehk on edukam meie keelt (kui tunnust, mis eestlust kõige paremini kirjeldab) säilitada nii, et oleks rahvuspapudena popp rääkida korralikku, ilusat, keerulist, oma käänete, lühikeste sisseütlevatega ja üldise mitte-indo-eurooplusega välismaalast ahastama panevat eesti keelt asjakohases murdes.

2009-07-29T12:33:00.003+02:00

Härra Roosimägi on pressis võtnud mitmel-setmel korral sõna, et on vaja rohkem ajateenijaid. Nii ceteris paribus on tal muidugi õigus, praeguse reservi suurusega on keeruline teha konventsionaalsete oppide jaoks piisavalt suurt väge, et pakkuda Eestile tõsiseltvõetavat kaitset juhul kui me peaks üksi hakkama saama.

Samas, isegi kui me suudame selle suurema reservi riidesse ja relvi panna, logistiliselt ära toetada ja nii edasi jäävad nad ikkagi vibuküttide väeks, kus ei ole pädevat ohvitserkonda, kes suudaks seda väge juhtida-hallata-asju tegema panna. Kui te tahate näha, kuidas näeb välja üks suur peaaegu varustatud vibuküttide armee, siis vaadake Afgaani Rahvuslikku Armeed. Sõdureid on palju (piirmäär üle saja tuhande), ameeriklased on nad ilma erilise soomuseta kergejalaväeks relvastanud, aga midagi rohkemat kui rühma-kompanii (noh, patuga pooleks maksimum pataljoni) tasemel tegevust nad teha ei jaksa, sest neil pole juhtkonda. Niimoodi X rühma, Y pataljoni kokku ei moodusta brigaade või diviise vaid jäävadki nendeks rühmadeks ja pataljonideks.

Mõistusega ikka, mitte massiga sõda pidama peaks.

Mine Tea Äkki Läheb Vaja

2009-07-29T12:26:00.004+02:00

Suvi ja puhkused on Eestis teadagi määratud remondi tegemiseks. Vahetame meiegi siis Õismäe elamises originaalaknad uuemate ja kobedamate vastu. Täna tulid kaks selli kohale, tõid uued aknad tuppa ja viisid vanad õue, et pärast auto peale visata ja ise jäid tuppa aknaid ette monteerima. Sisuliselt kohe (tunni jooksul) olid maja krapsakamad pensionärid jaol, et vanade akende küljest sinna ca neli aastat tagasi pandud Vasara aknalinkide uued ja läikivamad inkarnatsioonid endale kruvida.

Enneaegne kustumine

2009-07-25T21:44:00.004+02:00

Võtsin täna joosta Keilas poolmaratoni, umbes, et noh, mis need 21 kilomeetrit ikka ära pole. Pealegi miilidega võrreldes on need lühemad. Esimesed kaheksateist läksidki hästi, siis aga, nagu alljärgnevalt pildilt paistab, saabus kustumine.

Loo moraal - rohkem trenni ja vähem õlut eelmisel õhtul.

2009-07-08T22:34:00.001+02:00

Öelge et ma olen nohik ja asjad, aga ma leidsin kihvtide t-särkidega poe: http://www.mentalfloss.com/store/home.php?cat=103

Tervitustega Vene gaasitööstusele

2009-07-01T23:01:00.002+02:00

New York pole Ameerika

2009-06-30T20:53:00.006+02:00

Sellegipoolest pistan siia paar New Yorki pilti. Me käisime paar nädalat tagasi Vermontis ühe mu akadeemia-aegse klassivenna pulmas ning sinna minnes olime paar päeva mittemagavas linnas.

2009-05-29T22:29:00.004+02:00

Suve algus on ülimalt kihvt aastaaeg. Praegu on kell ca pool üksteist õhtul ja õues on veel soe ja valge ja seda juttu saab läpakas süles istudes rõdu peal kirjutada. Õues, sõna otseses mõttes, laulavad linnud nii kõvasti, et kui nad mitte poleks laulnud, oleks see olnud nagu Saalomon ütles ja taevas on pilvitu ja pajapõhja karva sinine. Pärast tööd on veel nii meeldiv, et kannatab mere äärde minna ja tõdeda, et reede õhtu on kõik teised inimesed pannud randa ja restorani tulema. Loodetavasti jätkub seda kogu pika nädalavahetuse jaoks ja ehk saab vette kah.

Nädalavahetus, üle pika aja, on praegu veel suhteliselt plaanivaba. Kummaliselt kombel on selle suve kalender juba asjadega täitunud - see ja järgmine nädalavahe on peaaegu tühjad, pärast seda läheme me korraks Eestiss, siis nädalaks USAsse (koolivend Geoff võtab pulmi pidada) ja ongi Jaanipäev käes.

Ameerikareisiga tuli veel sihuke värk välja, et kuna mul pole biomeetrilist passi, siis pean ma endale sinna USA viisa kleepida laskma. Mis sellest, et mul on seal juba kaks (!) kehtivat Ühendriikide viisat olemas. Need aga mitte-ametlikuks reisiks ei kõlba, kuna pulmad pole ei Eesti ega NATO üritus. Kaks teatavasti ei jäävat kolmandata :)

2009-05-25T22:15:00.004+02:00

Möödunud topeltpikal nädalavahetusel käisime paariks päevaks Luksemburgis ammusel kamraadil Raivol külas ja siis põrkasime Tervurenist, Brüsseli külje alt padu-eesti stiilipeolt läbi. Luksemburgis käimise hea külg on alati see, et Moseli org on sealsamas ja head valget veini on ohtralt. Sestap siis korjasimegi kohustuslikud karbid Pinot Gris'd kaasa. Eks näis kui kauaks sellest tänavu jätkub :).

Aga veinist rääkides, tänu Raivole saime me ühe üleliidulise tähtsus

ega veiniguru juures ilmselt senise elu kõige kihvtimaid veine proovida. Peale selle, et Meursault ümbruse Chardonnay'd maruhead on, on hämmastav kui palju peavad sommeljeed teadma asjadest teadma (toiduainekeemia, tähtsate maade geograafia umbes põllu täpsusega, ajalugu viimaste aastakümnete saagi ja ilmastikuga, kõikvõimalikud tehnoloogilised ja etümoloogilised iseärasused jne). Väga-väga aukartust äratav.

Sport massidesse

2009-05-14T22:48:00.002+02:00

Täna rullidega õhtust ringi tehes juhtus midagi uskumatut. Nimelt - sama rada sõitis peale veel keegi teine hullumeelne. Täitsa Ski Skett'i rullidega ja puha. Ma polegi enam selle kandi ainuke. Huvitav kas ta on hollandlane või keegi minusugune expat, kes oma koduse spordi kaasa toonud on.

Bändiproov

2009-05-05T22:02:00.002+02:00

Apeldoornist eemal

2009-05-03T16:15:00.004+02:00

Et käia vahepeal kusagil mujal ja mitte olla pikal nädalavahetusel kodus, käisime neljapäevast laupäevani Londonis ringi luusimas. Ei midagi erilist, tõime kaasa ainult teed, olime kohapeal vaaterattaga sõitvad turistid, lösutasime Hyde Parkis ja jõime kella viiest teed.

Kui koju jõudsime tuli välja, et Apeldoornis olla keegi lollpea kuninganna sünnipäeval inimestele otsa sõitnud ja koos endaga seitse pealtvaatajat manalasse kaasa võtnud. Seal Apeldoornis nad ongi kuuldavasti natuke ohmakad. Umbes nagu Soomes savolased.

Vanadus

2009-04-28T21:12:00.004+02:00

Niisiis tuli täna mulle tööle postkasti paber, mis ütles, et neil on hea meel minust Senior Scientist teha. Eestikeelne "vanemteadur" kõlab mu meelest natuke koledalt ja kuivikuliselt. Mitte et ma nüüd õudselt teadust teeks või midagi. Tore sellegipoolest natuke endisest tähtsam tsivilistist majoriekvivalent olla.

Parcel of Rogues

2009-04-18T22:45:00.005+02:00

Poolkogemata pistsin ma The Dubliners'i ülalnimetet CD mängijasse ja nii pidingi vasakule Memory Lane peale ära keerama. Taevas küll - see on nüüd juba peaaegu 15 aastat tagasi. Paratamatult paneb mõtlema kui teistmoodi siis kõik olid, mina kaasaarvatud. Tookord poleks ilmselt eales uskunud, et kõik niipidi läheb. Samas, tegelikult on läinud asjad küll teistmoodi, aga kokkuvõttes vist palju paremini kui arvata oleks osanud.

See toost mingu Raivole Luksemburgi. Vanade heade aegade terviseks.

Of all the money that ere I had, I spent it in good company.

And of all the harm that ere I've done, alas was done to none but me.

And all I've done for want of wit, to memory now I cannot recall.

So fill me to the parting glass. Goodnight and joy be with you all.

Eestimaa lauluotsingud

2009-04-12T22:06:00.003+02:00

Telekast tuli täna mulle ennenägematu (aga siiski lehest loetud) Eestimaise lauluotsingu saade, kus seekord läbi aegade parimat roki- ja pungilugu otsiti. Kõik oli ju enam-vähem äge, aga siiski:

Kõik peale Ninjaplikade oli kaheksakümnendatest, enne ja pärast on ju ka hääd rokki tehtud
Fix'i "Kuninganna" on mu meelest "Tsirkusest" ägedam, aga see lugu on vist pigem pop kui rokk
Ruja proget oleks võinud olla
ja uuemast ajast The Suni ja Metsatöllu (on ju Eesti ugrimugri rokk?!), Pantokraator oleks vist siiski liiga friigilik
ja siis Music Seif ja Dagö

... ja igaüks jätkab nimekirja ise edasi :)

2009-04-12T10:40:00.003+02:00

Meid premeeriti Jessukese hukkasaamise tähistamiseks vaba reede ja esmaspäevaga. Sestap tulime mina paariks päevaks ja plikad nädalaks Eestisse. Hästi kena, kevadine ja ... kodune on. Puhas rõõm. Ainult seda, et vähem võiks prahti olla. Maanteede ääres ja mujal.

Lugejakirjad

2009-04-02T21:03:00.002+02:00

Blogilugeja Itaaliast küsis, et miks see trennipäevik viimasel ajal nii igav olema on kippunud. Värk on lihtsalt selles, et viimastel kuudel on olnud Väga Vähe Aega mõelda mõtteid, millest saaks blogisse jutte kirjutada. Kuidagi on nii sattunud, et tööga on kiirem olnud (Afganistanis käib endiselt mäsu ja selle sorteerimisele peab oma nõu-jõuga abiks olema), peale selle proovin ma kohalikus koolis natuke protsessijuhtimise ja -optimeerimise tarkust leida ja kõik see tuleb ära mahutada 24 tunni sisse, nii et Kati-Karolin väga ei kannataks. Nad on tegelikult uskumatult tublid. Plikal tuleb hambaid, kaitsesüstimisi ja asju ning tulemus on kohati närviline. Kusjuures see tibin areneb mis mühiseb, ta on täitsa sihukest nägu, et hakkab mingeid sõnu ütlema.

Tegelikult üks täiendus mul eelmisele postitusele siiski on - nädal aega tagasi (või oli see rohkemgi) kui meie Vabariigi President rääkis sellest, et tuleks ära voolanud ajud Maarjamaale tagasi tuua, kirjutasin ma talle oma peegelduse tema sõnavõtule. Presidendi veebis on selline koht, kuhu saab kirja jätta. Läks mööda vist nädal ja imede-ime, mulle saabus meili peale pdfina vastus Presidendi Kantseleist, et hr. Ilves olla palunud ettepanekute eest aitäh öelda, et olevat täitsa abiks ja siis selle vastuskirja kirjutada, mis rahvuskaaslaste programmiga ühel või teisel kujul ühinema kutsub. Iseenesest ju täitsa kihvt tagasiside!

Rohelisemad rohud

2009-03-19T20:55:00.003+01:00

Postimees kirjutas täna, et President Ilves olla kutsun mõtlema, et kuidas välismaal olevaid eestlasi tagasi koju tuua. Minu meelest pole see teostatav, vähemasti silmapiiril paistvas tulevikus. Selleks, et need inimesed, kes läksid välismaale mingit spetsiifilist asja tegema, Eestisse tagasi tuleksid, peaks neil olema kodumaal midagi samaväärselt head teha. Ehk oleks kõigepealt hea mõte uurida, et miks ära on mindud?

Veel kevadet

2009-03-15T14:08:00.002+01:00

Vaesed ajad maarjamaal

2009-03-13T22:00:00.003+01:00

Mul on mure. Eesti ja ta majanduse pärast. Riigikaitse on selle kõrval kökimöki. Saaks vaid Liivi parafraseerides seda viimaks vilkuvat tulukest kusagilt nägema, aga praegu ei tundu sedamoodi olevat, et midagi kusagil vähe heledamaks hakkaks minema. Nagu piinarikkalt on selgeks saamas, ei saa Eesti endale mullust head elu lubada.

Et siis deflatsioon või devalveerimine. Oleks väga hea, kui aasta päramises pooles ei peaks seda teist ette võtma, aga praegu tundub asi sedamoodi minevat küll. Ma pelgan, et vajalikult äkilise deflatsiooni jaoks pole meil piisavalt distsipliini või solidaarsust. Tagatipuks, isegi kui maailm suudab uppi lennanud finantsinnovatsiooni selle aasta lõpuks või järgmisel esimesel poolel ära seedida, jääb ikkagi alles see, et Eesti ei tooda ega hakka ka lähema ca 10 aasta jooksul tootma eriti märkimisväärses koguses vingeid vidinaid, mida välismaalased osta tahaksid.

Ja see, mu daamid ja härrad, ongi kogu asja uba.

Sesoonsed tervitused

2009-03-01T17:43:00.002+01:00

Meil on vist kevad alanud.

Meedia jutud

2009-02-28T17:12:00.003+01:00

Täna nad Kuku Keskpäevatunnis sattusid rääkima natuke riigikaitsest. See tuletas mulle meelde mu töökaaslase Mattiase tähelepaneku paari aasta tagant: "Kas sa pole märganud, et kui sa tabad kellegi meedias rääkimas erialast, mis sulle tuttav on, saad sa peagi aru, et väljaöeldu on suures osas ebaõige ja rääkijad ei tea, millest nad räägivad. Järelikult - on kogu meedias kajastatu pinnapealne ja ekslik, ainult et enamuse ajast sa ei tea seda märgata".

Eestlased lumel

2009-02-26T20:11:00.003+01:00

Me oleme Katiga pühapäevast saadik Austrias Golmis suusatamas. Pühapäeval ja natuke eile ka oli selget taevast ja päikest. Eile õhtul hakkas sadama ja sajab edasi. Silma järgi vaadates on eile õhtust praeguseni maha tulnud ca 60 cm lund ja väidetavalt peaks see veel kaks päeva jätkuma. Ühesõnaga on hullult äge. Ma pole varem sellises pehmes põlvekõrguses lumes mäest alla laskma sattunud. Hästi teistsugune on, kõik on hästi pehme ja aeglane. Kiiremad nõlvad, kus muidu tuleks maru ettevaatlik olla, on nüüd nagu vati sees. Põhimõtteliselt saab sinna mauhti sisse sõita ja kõik on endiselt hästi. Peale selle pole täna väga palju teisi sõitjaid ja nende vähestegi jäljed muutuvad minutitega puutumatuks lumeväljaks. Teise mõttena jätsime me autod alla orgu ja need on ilmselt samamoodi sisse sadanud. Meie ööbimiskoht on suusanõlva peal sihuke palkmaja ja me oleme enamvähem ainsad mittesaklased. Nimelt oleme me kahe mu töökaaslasega kambas, kes on siin oma eks- ja tegev- Saksa õhuväe seltskonnaga juba 92’sest aastast saadik käinud. Umbes sarnast meie Eesti õhuväe kamba igaastase Valpurgi öö nädalavahetuse kanuutamisüritusele.

Kuna nett pole siin kuigi korralik, siis ma praegu pilte ei lisa. Eks hiljem Haagis saa neid juurde nikerdada.

Täiendus 26.02 - miskipärast on piltidega raskusi, niiet ma panen siia pildi asemele pildi lingi

Kohvimasin

2009-01-17T16:45:00.003+01:00

Selle kohvimasinaga, mis meile nats üle aasta tagasi toodud sai on mingi jama. Kohvi tegemisest keeldub, ainult uriseb ja pissib nurka nagu halva kasvatusega koduloom. Juba teine õhtu ilm kohvita ja Katil on uni kallal.

Täiendus 28ndal jaanuaril - käis uksekell ja isandad Krupsist andsid meile oma kulu ja kirjadega vana masina asemele uue. Töötab nagu jube! Kihvt!

Poolvana sakraalarhitektuur

2008-12-30T23:44:00.002+01:00

Olete te tähele pannud Kaarli kiriku akende, kaarte jms juures Bütsantsi või õigeusu arhitektuuri sugemeid?

Saagem eurooplasteks?

2008-12-23T20:54:00.005+01:00

Täna õhtul Keilast Tallinna poole sõites jäi pähe kummitama mõte, kuivõrd teistsugune on tegelikult Eesti Euroopast. See teistsugusus väljendub pisiasjades, mis alguses tähtsusetuna tunduvad, aga mis tegelikult suurtele asjadele viitavad. Olgu see postitus kohatäitena, kas homme või millalgi lähiajal, kui see värk natuke settida on saanud, kirjutan ehk lõpuni.

Sinnamaani aga, häid, mittekitšilisi jõule teile!

Jätk 30. detsembril. Saanud siis settida. Vahepeal kirjutas minust rohkem mitte-Euroopat näinud Kati kommentaari ja ma olen öelduga nõus. Minu samaväärsust taotlev kogemus piirdub vaid Afghanistani rahvakildudega ja niipalju kui mina mõistsin, oli nende arusaamine fundamentaalselt teistel alustel. Siinkohal pean ma siis täpsustama, et mind kummitanud hala ei paigutanud otseselt Eestit Euroopavälisesse kultuuriruumi. See pole minu meelest sihuke boolean loogika, et kas kuulume või mitte, vaid pigem hajusloogika, et natuke kuulume sinna ja natuke kusagile mujale. Enamjaolt kuulume siiski sinna, aga natuke ei kuulu ka. See natuke jäigi mul hinge kraapima. Pealtnäha on see pudipadi, aga minu meelest on selle all sihuke humanismus, mida Eesti inimesse istutatud ei ole.

Ehk siis seal:

Linnaliinibussidele saab peale ainult juhiuksest (andestagu lugejad mulle nüüd kui ma liigselt üldistan). Mis viib linnaplaneeringute ja sõbralike elamiskeskkondadeni.

Me saime oma trepikoja inimestelt, kelle nimesidki me ei tea, postkastitäie jõulukaarte.

Siin:

Riigimaantee pervel saab kehvalt märgistatud haagis pimedatel aegadel seista päevi ilma, et see kas ära veetaks või kuidagi ohutumaks muudetaks.

... jätkub-täieneb homme-ülehomme.

Kiitu väärt söökla

2008-12-21T14:53:00.002+01:00

Vapiano kett on Tallinnasse tulnud ja siin oma (tuntud?) headuses itaaliapärase söögikoha teinud. Pastaline oli seal täna tõeliselt kiitust vääriv.

Klassivõitlus

2008-12-20T23:24:00.004+01:00

Kõiges on süüdi see, et ma olin sel nädalal ompäi Hollandis. Kati koos plikaga tulid juba eelmisel laupäeval Eestisse ära ja jätsid minu Haagi tööaastat lõpetama. Mina ei osanud selle talvise vaba ja pimeda ajaga midagi targemat peale hakata kui laadisin Vikerraadio netist sületäie Müstilist Venemaad ja küllastusin vene imedest. Seega on siis osa vastutust ka härra Vselovil.

Ühesõnaga pidas Kati tööandja täna suurt jõulupidu. Kuna tegemist on suuremat sorti kontserniga, oli kohal tuhatkond inimest üle kogu organisatsiooni. Kutsele oli kirjutatud, et riietus peaks olema pidulik, jättes sellega tõlgendamisruumi ettekujutusvõime piirides. Nii tuligi välja, et pidusse tulid ühest küljest tumeda ülikonna ja lumivalge kõva kraega särgiga mehed ning teisest küljest miniseelikuga daamid ja piduliku mustriga teksapükstes härrad. Nii paljastuski klassivõitluse iseloom ja haigutav kuristik kodanliku kõvakraelise vähemluse ja casualima enamluse vahel. Näiteks niikaua kui vähemlus veini kõrval niisama smalltalki tegi, suutis enamlus tegutseda:

Tekitada baarileti taha pikemat sorti saba, sest vein sai otsa
Süüa ära kõik tordid
Teha samavõrra puhta töö kohvilauas olnud suhkrutükikestega

Intelligent-esteetidel, kellel sabas seista ei kõlvanud, jäi järele ainult joriseda, et kõik otsas on. Siit veel ääremärkusena halenaljakas ja šokeeriv lugu kohvist.

Siis kui meie lõpuks kohvilaua juurde läksime olid need Löfbergs Lila termosed (teate küll) tühjad ja töö käis roostevabast terasest suurte kohvipottide juures (teate neid ka). Samas, päris nende juurde toimetama potentsiaalsed kohvijoojad ei saanud, vahelüliks oli teenindustöötaja. Tema kohustus seisnes kohvipotist kohvi kallamises mine-tea-mitmekümnenurksesse plastmassist morsikannu ja siis morsikannust soovijatele kohvi tassi valamises. See nähtus pani uue pilguga suhtuma norimisse, et teinekord pole mõnes kohas tehtud espresso olnud piisavalt soojas tassis ja uba ja konsistents pole olnud, noh, päris mitte see, nagu võiks.

Lõpus mingid poisid natuke mürasid ka, aga siiski (veel?) sõbralikult ja tantsuks mängis Läti bänd asju mille järgi sai küll kohati foksi ja aeglast valssi tantsida ja kohati sellist umptsat, mille järgi sai "eeeeee-eh" hõisata ja käega vastu kingakanda laksata. Kõike seda, täpne olles, nauditi rahvusest olenemata.

Kõik see tekitab küsimärgiga mõtteid:

Kas ma olen tõesti sihukeseks pepsiks välismaalaseks hakanud, et sihuke pidutsemine silma jääb ja vastakaid tundeid tekitab?
Huvitav mida arvavad kõigest sellest selle kontserni lääne päritolu juhtisikud?
Kuivõrd on tõtt Viimse Reliikvia Vend Johannese repliigis, kui noviits talle teatas, et reliikvia on lõhutud?
Kas ja kuipalju me tegelikult kuulume lääne kultuuriruumi?

Või olen ma ketserlikult oma arusaamisega eksiteel?

Märkus

2008-12-11T21:21:00.002+01:00

Kui lühidalt kokku võtta, siis pole mul olnud millegist märkimisväärsest kirjutada. Ilmselt kipub olema nii, et kui kõik on hea ja harilik, siis ei teki kirjutamisvajadust. Midagi vägevat pole tõepoolest juhtunud. Tööl on harilik, plika on ka harilik, käima pole hakanud ja viimasel ajal pole maailm ka parandamist vajanud. Isegi härra Kunnas pole mind suutnud kurjaks ajada.

Mingid asjad on küll olnud, aga need on väga maised ja materiaalsed. Näiteks saime me lõpuks pärast mitmeaastast väljanäitust elutuppa kardinad üles. Alguses oli natuke imelik, aga nüüd on ära harjunud. Siis lõpeb meil järgmise aasta kevadel auto liising, niiet meil on uut vaja. Käisime siis eelmisel nädalavahetusel luurel. Alguses (juba ammu aega tagasi) olime me üsna Ford Focus S-Maxi meelt (meil on praegu ka Focus), aga umbes kuu aega tagasi sellega sõita proovides tundus see Katile väga ehmatavalt suur, niiet nüüd vaatame natuke maalähedasemaid asju. Universaalkerega. Edasi lahknesid arvamused diametraalselt. Mina arvasin, et maailma kõige ilusam, sportlikum ja üleüldse kihvtim universaal on toodetud Alfa Romeo tehases. Kati oli jällegi veendunud, et Alfa on saatanast nagu bemmgi ja tema tahab Mondeot. Sellepärast, et sinna mahub rohkem asju, on kenam ja parem ja ta ei näe välja nagu bemm! Noh ja siis, õuduste õudus ja pattude patt, olid Alfa salongis kolm suht pisikest näidikut disainitud nii, et kõrvalistuja neid ei näinud (bensiin, jahutusvee temp ja õli temp).

Aga Alfa Romeo on ikkagi ilusam.

Kliimamuutus

2008-11-23T13:54:00.002+01:00

Akna taga sajab sihukest lund nagu polekski Holland vaid hoopis põhjamaa. Uskumatu.

Täiendus kell 1608 samal päeval - maja ja bussipeatuse vahele on tekkinud lumememm.

Edevuse laat

2008-10-22T20:52:00.002+02:00

Vikerraadio laskiski teisipäeval oma Uudis+ saates minu jutu Afgaani kohta eetrisse. Polnudki kõige hullem. Vist.

Rahalaul

2008-10-06T22:42:00.008+02:00

See, millised jõnksud ilmast läbi käivad, on ühest küljest hoomamatu ja abstraktne, nasdaq-schmushdaq, credit default swapid, mis sellest. Teiselt poolt inimestele ja rahakotile väga realistlik. USA mõttes on natuke kordumas 1929 aasta stsenaarium, ainult kogu see planeet on 80 aastaga palju pisemaks muutunud. Eestil on veel peale selle rahvusvahelise rahahäda kaelas veel kohalik rahvamajanduslik jõnksatus, mis kinnisvarast pihta hakkas. Noh, et üldistades anti meile Skandinaavia inimeste kogutud pensionivara, mille me ära kulutasime, kes targemalt, kes rumalamalt ja vastutasuks peame me nüüd järgmised paar-kolmkümmend aastat skandinaavlastele nende raha umbes-täpselt topeltkoguses tagasi maksma. Selle kõige käigus selgus, et odav riik me enam olla ei taha ja nüüd hakkame aru saama, et kalli riigi jaoks ei ole meil nutti. Samas, jämedalt võttes maksavad asjad enamvähem samapalju, kui ülelahe, seal kallis riigis.

Mu meelest ei lähe asjad väga paremaks enne, kui meil reaal- ja tehnikateaduste õpetamine popiks ja palju-paremaks-kui-praegu saab pluss veel X aastat kuni see tarkus mööda majandust laiali valgub ja ekspordiks reaalset lisaväärtust tootma hakkab. Ma ei arva, et juriidikat, semiootikat ja teisi väga kasulikke õpetusi vaja ei oleks. Ainut et pehmete teaduste najal on filosofeerida küll hea ja hariv, aga lõppude lõpuks peab keegi selliseid asju välja mõtlema, mida teised oleksid nõus ära ostma. Ahjah, ja veel üks asi - meie herr Peaminister on ennast materdamiseks küll imeheaks märklauaks teinud, aga tegelikult pole ta süüdi. Tegelikkuses ei saa ta suure mõõtkava asju niiväga mõjutada. Asi on pigem üleüldistes väärtushinnangutes ja nägemustes, mis muutumist vajaksid.

Seniks meeleolumuusikat.

Kõige lõpuks midagi sootuks teistsugust. Otseselt selguse huvides sain ma eelmisel neljapäeval endale prillid. Kunagi ammu, põhikooli ajal olid mul ka ühed, aga ma ei kasutanud neid eriti ja seni olen ilma hakkama saanud. Aga tööpäeva lõpul on prillidega ikka omajagu mõnusam olla.

Pildi eest aitäh Tag Heuer'ile.

Banaanivabariik

2008-09-23T22:04:00.005+02:00

Lehed kirjutavad, et meie endist NSA'd süüdistatakse spionaažis. Hullemini meie ja liitlasriikide riigisaladuse kaitse suhtes minna vist ei saagi. Õudne.

Lillepottidest

2008-09-21T22:37:00.005+02:00

Sellest nädalavahetusest väärib kirjutamist veel see, et mingi nõksuga õnnestus ühel meie trepikoja pensionäril linnavalitusest kodukaunistamise otstarbeks välja võluda 1000 eurot. Taustaks veel, et päris mitme meie maja trepikoja peale oleme meie peaaegu ainukesed mitte-pensionärid. Kõrvalkorteris elab üks prantsuse monsieur, kes ka ei ole ja siis kõrvaltrepikojas on minu meelest veel üks perekond inglisekeelseid, aga nende suhtes ma võin vabalt eksida ka. Üldse tundub meie kandis Vogelwijkis koeri rohkem olevat kui lapsi.

Ühesõnaga siis taimed. All välisukse juures oli juba ca kuu aega kuulutus üleval, et nüüd, 20ndal septembril tuleb Üritus. Kella 10st hommikul tuleb kogu maja kokku ja hakkab Lilli Istutama. Saime siis ennast hommikul üsna napilt selleks ajaks üles ja oligi nii. Majaesine oli piknikutoole täis laotud ja muru hallide peade vahelt kohati näha polnud. Jõid kohvi, söödi küpsist ja üks altkorruse mees tegi pilti. Õue jõudnuna tuli välja, et maja fassaad oli ära ehitud. Loomulikuld oranžid lipukesed, õhupallid ja Hollandi trikoloor. Tasakaalustamiseks panime meie oma sinimustvalge ka lehvima (ISAFi lipp veel). Istutamine ise seisnes kõigest hunniku potitaimede mitmekesi suurematesse pottidesse koondamises ja nende pottide vedamises koridori välisuste mõlemale poole. Kokku ehk ca pool tundi tegemist või nii. Põhiline oli seel et kogu maja aktiivsed pensionärid olid koos ja ajasid asja. Talgud, aga hollandipäraselt. Eestlased võtaksid ilmselt lilleisutamise asemel kartuleid.

Kokkuvõtteks oli plika taas kord pensionäride juures hitiks ja loodetavasti suutsime me majaelanike juures plusspunkte teenida ning välismaalase imidžit vähendada.

Aga see pole veel kõik - esmaspäeval tulevat veel aednik ja siis hakkavad hallipäiste naiste mehed maja taga roosipeenart kohendama. See pidavat olema suurem ja raskem töö, seega laupäeval seda plaanis polnud.

7. oktoober 2008. Täiendus - Jõudsime oma lillepotitamisüritusega täna postkasti laekunud linnaosa lehte. Pilt trükiti ära ja puha.

Meri ja asjad

2008-09-21T22:16:00.003+02:00

Teatavasti elame me Haagis enam-vähem mere lähedal, nii umbes 7 minutit jalutada. Siiamaani, häbi tunnistada, polnud ma Põhjamerre vette sattunud, aga täna sain lõpuks ikkagi ära käia.

Aga kõigil asjadel on suurem taust. Ma nimelt olen ammusest ajast lohesurfajaid kerge kadedusega vaadanud ja tahtnud hirmsasti seda asja ära õppida. Nüüd, suve lõpupoole üritasingi pihta hakata. Lähikonna veespordi poest võetuna on mul nüüd lohe koos juurdekäiva atribuutikaga ja kalüpso. Lauda, mille peal ringi kimada, veel ei ole, aga iga asi omal ajal. Nimelt veebis teadjad mehed räägivad, et lohega kontrolli alla saamisega on enne tükk õppimist ja sel ajal pole enese närvikava huvides mõtet asja veel keerulisemaks teha ja samal ajal laua peal tasakaalu hoida. Niimoodi olen ma siis nüüd paar nädalat tuule olemasolu korral rannas käinud ja selle va lohega ringikäimist õppinud. Nüüd saan ma täitsa aru, mismoodi sellega võib alguses teadmatusest ohtlik olla - lihtsast naiivsusest võib see kaadervärk (mis on ainult natuke väiksem kui see va tiivakujuline langevari) lihtsalt kas: a) tuule alla võtta ja sind õhku tõsta või b) mööda maad edasi lohistada. Minul juhus alguses see b) variant - aga kõik, mis juhub, olevat millekski kasulik - nüüd ma tean kuidas Haagis nudistide plääžile saab. Kui lohe mind sinna lohistanuna vastu liiva sadas ja mul oli jälle aega ringi vaadata, ümbritsesid mind täitsa alasti inimesed. Nemad tundusid minu äkilisest laekumisest sama üllatunud kui mina, niiet mul polnud muud teha kui oma kodinad kähku üles korjata ja tuldud teed kiiremas korras tagasi kulgeda.

See selleks, ühesõnaga pärast umbes nelja-viit korda lohega kuiva maa peal jahmerdamist tundus asi piisavalt käpas olevat, et Batmani kombinesoon selga tõmmata ja rannarahvale meres uutmoodi kino teha. Ilmselt ootasin ma midagi hullemat, aga tuli välja, et meres on enda edasi-tagasi lohistamine ja lohe juhtimise harjutamine kordi mõnusam, fun lausa. Kui maa peal oli see keskmist sorti jalgade trenn, siis meres, nagu täna selgus, tuli lihtsalt kaasa libiseda ja oligi kõik. Vesi on ka veel piisavalt soe, et kalüpsoga selline vannis pläterdamise tunne tekiks. Äge ühesõnaga, ainult et nagu kiuste on viimasel nädala olnud imeilusad hilissuve ilmad sooja päikese ja kahjuks - äärmiselt puuduliku tuulega. Umbes 10 sõlme jagu oleks teist vaja.

Sambajamps

2008-09-05T23:07:00.004+02:00

See kodune sambapüstitamise värk omandab üha rohkem sarnaseid jooni mõne vanema nõukogude komöödia süžeega. Lihtsalt niivõrd tobe on, kuidas hambad ristis peab seda monumenti püsti ajama. Ma olen igatepidi nõus, et võit Landeswehri üle pani aluse Eesti omariiklusele (vs. Balti Hertsogiriik siis), aga kramplikult tähistada ühe sõja võitu on "soooo 20th century". Lõppkokkuvõttes pole tähtis võit kui selline, vaid hoopis omariiklus ja samm vabadusele lähemale. Palju kenam, õigem ja tähtsam oleks mu meelest sõja võidu asemel meeles pidada sõdade ohvreid. Sõjad iseenesest on ütlemata nõmedad asjad ja nende kui ajalooliste suursündmuste austamine on jama. Kes väidab vastupidist, nähku kõigepealt sõda lähedalt ja rääkigu siis uuesti.

Ühesõnaga oleks abstraktne vabadus olla ja mõelda mu meelest hulga rohkem ülistamist väärt kui sõja võitmine.

Sinnaotsa oleks täitsa põnev väidelda teemal, et kas see vabadus meil üleüldse käes ongi. Ühest küljest on meil oma riik ja need va indoeurooplased otseselt meil kuklas ei hinga . Teisalt jälle on vabadus mu meelest natuke peenem asi kui pelk omariiklus. Vabadus, kasutades ühe Ööülikooli lektori öeldut, on õigus kõigil ilma kättemaksu kartmata öelda, et kaks pluss kaks on neli. St. et inimesed on oma mõtetes vabad ning on aru saanud, et nende isikliku vabaduse kõrval on sama tähtis, et iga teine ja kolmas neid ümbritsev inimene on täpselt sama vaba kui nemad. Ja sinnamaale pole me minu meelest omadega jõudnud.

Vabadus pole see, et kubjast enam nuudiga selja taga pole. Vabadus on võimalus lasta olla kõigil teistel nemad ise. Ja niimoodi võttes ei ole meie Eesti ühiskond mu meelest vaba.

PS. Vabadusest ja sotsiaalsusest on viimases Akadeemias natuke mõttekriginane, aga sellegipoolest täitsa huvitav artikkel.

Hapukurk

2008-09-02T21:22:00.001+02:00

Hapukurgihooaeg selles blogis on seletatav sellega, et mitte midagi pole kirjutada. See millest olekski olnud kirjutada, on juhtunud nii, et ta enam retrospektis nii eriline ei tundugi.

Tegelt, mul sai eile kaks aastat Hollandis elatud. Polegi nii hull olnud.

See Gruusia värk

2008-08-16T10:18:00.005+02:00

Suurem suits on hajunud ja Vene on endaga lollil kombel taas kord palja tagumikuga jäänud. Loomulikult oli Gruusiast kurjast reaktiivsuurtükkidega Lõuna-Osseetiat materdada, need kaadervärgid on oma olemuselt kaunis ebatäpsed ja kõlbavad nö. umbmäärase maa-ala elutühjaks muutmiseks. Täpsemat on neist asjatu oodata ning linnade ja tsiviilisikute ettejäämisel on asjad halvad. Mida oligi Venele vaja, et täie hooga igasuguseid proportsioone unustades Gruusiat tampima hakata. Ilmselt olid nad seda plaaninud parema osa sellest aastast. Parandatagu mind, kui ma eksin, aga nad suutsid paari päevaga tuua Lõuna-Osseetiasse ühe diviisi maaväge ja Abhaasiasse panna teise. Sihuke liigutus pidi olema vähemasti kuu-paar planeerimises ja logistikas (Abhaasia raudteeremont ja asjad). Sellegipoolest, üksi jäi Vene omadega ikkagi, loodetavasti näitab see, et kõik pole veel väärtuspõhisest maailmast veel gaasi ja nafta varju ära kadunud. Vägede viimine ilma luba küsimata suveräänse riigi territooriumile on ainult ühte pidi tõlgendatav.

Aga Eesti asja kah.

Lehes on kirjutet, et NATO jõuab kohale alles kuu ajaga ja enne seda peab Eesti ise hakkama saama. Jutt iseenesest õige, aga mööndusega. Ca kuu aega kulub tõepoolest Põhja-Atlandi Nõukogus jah-sõna ütlemisest kuni NATO Response Force'i Maarjamaa pinnal võitlusvõimeliseks muutumiseni. Samas ei pruugi juhtuda see jah-sõna ja vallutava väe sissetung samal päeval. Eeldusel, et luure toimib saab NRFi ammu enne kohale tuua, loodetavasti CJTFi kah ja sellga suurema häda ära hoida. Mu meelest on paanika asjatu ja heasse luuresse panustades on asi kontrollitav.

Vene sai olulise ülekaalu õhus (Air Superiority) algusest peale kohe kätte. Kuigi Gruusia suutis mõned lennukid kätte saada (see Tu-22 allatulek on minu jaoks täielik müstika, mida üks suur lennuk nii sihukeses kohas, nii madalal tegi - kõlab lennukimeeskonna lollusena), sai Vene siiski karistamatult õhuruumis ringi kooserdada. Ühesõnaga, üks hea sensorite kompoti ja infosüsteemiga õhutõrje oleks palju abistanud. Sellega oleks (ehk) infrastruktuuri paremas korras suutnud hoida. Samas põhiraskus oli ikkagi maaväel. Eesti mõttes - hangitav õhutõrje on avatud arhitektuuriga, sinna saab väga lihtsa vaevaga meie ja teiste riikide relvasüsteeme külge lülitada ja Eesti kohale täitsa pädeva kupli tekitada.

Noh ja kõige lõpuks, kas see tähendab, et totaalkaitse on see Püha Graal, mis meid päästaks? Ei ta ole midagi. Päästaks ehk hea luure, sisejulgeolek, pädev diplomaatia ja teistele NATO riikidele logistika nii kergeks tegemine kui võimalik. Hambuline, kokkuharjutanud ja kaasaegne kaitsevägi muidugi ka.

Ja kõige-kõige lõpuks - lehes kirjutas, et Balti riikide jaoks polevat NATOl operatiivplaani. Detailidesse mittelaskudes pole tegelikilt see asi sugugi nii hull.

Punased autod

2008-07-22T18:28:00.015+02:00

Oleme siin Modena kandis paar päeva laagris, tegime me täna kohustusliku palverännaku Maranellosse Ferraride sünnikohta. Uskumatu kui palju väge, geniaalsust ja ilusat inseneritööd mahub ühe katuse alla. Tegelikult ei avaldanudki niivõrd muljet need punased kerekumerused kui mootorite filigraansus ja vägiteod autospordi ajaloos. Pilte kah.

Valged inimesed

2008-07-21T18:22:00.008+02:00

Sel nädalal oleme me kolmekesi Itaalias (ja et sinna saada, siis Šveitsis, Prantsuses, Luksemburgis ja Belgias ka). Tõestuseks teile üks tänane vaade Milaano toomkiriku katuselt.

Hedonism

2008-07-17T19:25:00.002+02:00

Meile laekus Luksemburgist kolm kasti veini.

Pidu meie auulis.

Kui läheb hästi, siis saab Eestisse ka kaasa võtta.

Naabrist parem

2008-07-12T23:00:00.007+02:00

Me oleme umbes-täpselt aasta Tallinnas ringi vaadanud ja endale suuremat elamisekohta otsinud. Siiamaani mitmel põhjusel tulutult: ühest küljest on kõik pakutav natuke liiga kallis, et ostu õigustada, teisalt jälle on palju ... nii neutraalsemalt öeldes ebasobivate ruumi- ja ehituslike lahendustega objekte. Aga see on kõigest proloogiks.

Nimelt olen ma selsamal põhjusel natuke kinnisvarateemalistes foorumites ringi vaadanud. Jättes kõrvale selle hariliku, et internetis saab turvaliselt teisi mõnitada ja olla täpselt nii hea kui sa parasjagu oled, on mulle silma jäänud paar asja, mida ma ma nüüd tahan kirja panna.

Kõigepealt tundub olema elukoha üürimine üks õigele eestlasele väärtushinnanguliselt põlastusväärne toiming. Üürivat ainult majanduslikult mittemõtlev inimene, kellele meeldibki oma peremehe leksust kinni maksta. Samamoodi tundub olevat üürileandjate puhul loomulik see, et oma rentnikku peedistada ja nö. sulase või popsina võtta. Iseenesest on üürida versus osta eeldusel, et kõik muu on võrdne, kaunikesti lihtne rehkendus. Osta tasub siis, kui laenu kuumakse intress on väiksem kui sama elukoha kuu üür. Ja ongi kõik. Mu meelest on hästi põnev see, kuipalju tundub maksvat emotsioon "oma on ikka oma", "kodu on ikka oma kodu" , "kõik ei saagi omanikud olla" jne. Huvitav kust see tuleb. Mingid juured võivad ehk olla meie sisemises mitte-urbaniseerituses. Taluperemees, ikkagi on olla seisus omaette, tähtsam kui teised. Võtke Lutsu ja Tammsaare kirjatükid eelmise ja üle-eelmise sajandi Eestist. Suurt muffigi pole muutnud. Remargina, keegi võiks (kui seda äkki juba tehtud pole) kokku kirjutada ühe uurimuse sõna "peremees" kasutamisest ja tähendusvarjunditest. Ütlemised nagu "parem maksan pangale laenu, kui korteriomaniku džiibi liisingut kinni" on ehk märk sihukesest meeleheitlikust sotsiaalse positsiooni nimel rabelemisest. Veel näitab see mu meelest seda, et Eestis ei ole märkimisväärselt Euroopa mõttes keskklassi. Kihvt, kui oleks nii, et oleks aktsepteeritav ja loomulik, et naabril läheb hästi ning et poleks vaja ei teles ega päriselus "Naabrist parem" olla.

Siis need hinnad. Kallid. Isegi Lääne-Euroopa mõttes kallid. Kuna kinnisvara on oma olemuselt väga lokaalse olemusega kaup, mis sõltub kohalikest oludest, siis üks paljudest rusikareeglitest on, et üks ruutmeeter elamist võiks maksta circa kohaliku keskmise palga. Eestis see sugugi nii ei ole ja sellepärast on alusta arvata, et hinnad võivad langeda. Peale selle on Tallinn ja selle ümbrus hooga täis ehitatud kortereid ja maju (millest enamus on kallid ja koledad). Kindlasti käib see väiksemas mastaabis ka Tartu, Pärnu ja teiste Eesti linnade kohta, antagu mulle tallinlase kadakkosmopoliitlus andeks. Samas, analoogselt mu eelmise muljetusega, tunduvad emotsioonid üle pea käivat ja kõrge hind on õigustet, sest (ei mingis erilises järjekorras):

"Kinnisvara on ja jääbki väga kalliks, kõik ei saagi omanikud olla." Selle variatsioonina jääb niimoodi Linn igasugustest (vaestest) maamatsidest puhtamaks.
Kinnisvara maksab nii palju, sest ehitada odavamalt ei saa.
Teistes Euroopa Liidu pealinnades ongi ka nii kallis. Variatsioonina on ka Helsingi lähedal.
Eesti inimene jaksab osta küll, ega kohe ei pea ju Nõmmele häärberit tahtma, võib ju ka alguses kahetoalisega leppida ja sellise jaksab igaüks 30aastase laenu najal osta.
Keegi ei müü odavamalt alla omahinna. Kõik tahavad kasumit saada.

Viimase punktiga olen ma mööndusega siiski nõus, kes siis ikka kaotada tahab. Siiski, langeval turul oleks kas mõistlik müüa kas kohe ja päästa, mis päästa annab või oodata ära järgmine majandustsükkel (ning olla valmis, et see võib väga kaua aega võtta). Kõik see ülejäänu... mulle on natuke arusaamatu, kuidas nii primitiivselt saab. Varem pidi ikka välismaa laenuraha paistel kinnisvaraga rahateenimine marulihtne olema ja ka ostmine ei nõudnud kardetavasti mingit suuremat tööd. Aga et miks ma üleüldse virisen? Minu numbrilise pea jaoks on ratsionaalsust vähe, emotsioonid on ülepaisutatud ebaharilikus kohas, kivirähklik rehepaplus elab ja lausa imperatiivina tundub, et teisi muda sisse surudes tuleb oma heaolu parandada. Nagu oleks see mingi simplistiline nullsumma mängu näide mänguteooria kursuselt.

Ringiga tagasi tulles - huvitav, kas ja kuivõrd selline rabelemine on kuidagiviisi seotud meie kui rahva suhteliselt vähese kogemusega vabadusest, iseseisvusest ja eurooplusest? Siis kui Euroopas valgustusaeg ringi käis olid eestlased äkki kõik mõisas teol? Kas meie jaoks on Prantsuse Liberté, Egalité, Fraternité ebaoluline või hoopis mõne muu (nt. nõukavärgi) tõlgenduse saanud?

Elust enesest

2008-07-08T21:18:00.004+02:00

Blond istub arvuti taga. Liigutab parema käega hiirt paremale ja üles. Hiir liigub ekraanil vasakule ja alla. Eksperiment on korratav ning lõpeb sama tulemusega. Kas tõesti esimesed Mac OSi viirused?? Häkkerid?? Blond vaatab parema selgituse puudumisel poolsüüdistavalt otsa abikaasale ("mis sa minu arvutiga teinud oled??"). Lähemal uurimisel selgub, et hiir on kätte võetud tagurpidi.

Ja öeldagu veel, et nalja ei saa :)

Eelmise jätkuks - õppetunnid

2008-07-07T19:09:00.003+02:00

Nürburgringi kogemusi seedides oskan ma nüüd, ca nädal hiljem arvata, et mida paremate aegade jaoks vaja on ja mis on piisav, umbes tähtsuse järjekorras:

Rada tunda, et osata pidurduspunkte hinnata.
Autole pehmemast kummist rehve, et kurvides oleks parem pidamine. Esimesed peaksid ilmselt olema ka praegustest stock rehvidest laiemad (kas Yokohama A048R või Toyo Proxes). Arvatavasti Exige mõõtu esirattad parandaks probleemi.
Sirgetel on vaja vähe äkilisemat minekut, kurvi jõuab küll teistega võrreldes täitsa kobedalt läbi sõita, aga sirgetel lähevad suurema mootoriga seltsimehed eest ära. Mingil määral kergema auto lühem pidurdusmaa seda küll enne järgmist kurvi parandab, aga ikkagi.
Käiguvahetust tuleb rohkem harjutada. Kohati oli viiendalt neljandale minemisega
Vedrustus ja amordid olid piisavalt õiges seades. Ei hakanud auto sirgetel ringi põrkama, ega kippunud kurvides väga ära vajuma. Auto kõrgus ka enam-vähem klappis.
Piduritest puudu ei jäänud, pigem olid piiravateks faktoriteks esirattad, mis blokki minema kippusid.
Datalogger oleks pärastiseks analüüsiks ikka väga abiks.

Nordschleife

2008-07-01T19:21:00.007+02:00

Põhimõtselt kirjutas küll Kunnas taas kord Päevalehes ühe kirjatüki, aga kuna mu meelest on sealne jutt liiga ebakonstruktiivne ja arutult tembeldav ning lahmiv, siis ma sellel eriti peatuda ei taha. Hoolimata sellest, et see mulle siin JFC Brunssumis hommikul umbes teise asjana laua peale pisteti.

Ühesõnaga pühapäeval käisime me Nürburgringi Nordschleifel kummi vilistamas. Ilm oli maru kena ja teisi sõitjaid olid rajal palju. Ma pole vist kunagi varem sellises koguses Porsche 911 GT3sid ühes kohas näinud kui seekord. Paljude sõitjatega on sant paratamatus aga see, et keegi sõidab pidevalt rajalt välja hunnikusse, lõhub enda ja auto ära ning rada on kinni ja kallis sõiduaeg tiksub raisku. Sel korral suutis meie ajal üks kolmene bemm tuksi minna, üks volks (minu meelest oli Polo või midagi sarnast) ennast suht sirges kohas raja serva kortsu sõita ja paar tsiklimeest uppi käia nii, et pärast oli õli ja juppide rajalt koristamisega tükk tegemist. Aga muidu oli uskumatult äge. Nürburgringi võlu ja häda on selles, et ta on pagana pikk ja kurvide järjekorrad ja pidurduspunktid ei jää nii lihtsalt pähe kui "harilikumatel" radadel. Korralikumalt performeerida õnnestus kahel korral - mõlemad korrad samas kurvis. See oli üks kaheksanda-üheksanda kilomeetri peal olev järsem kurv vasakule, mis oli suhteliselt kiire künka peal lõppeva vasakule-paremale S-i taga peidus. Esimesel korral jäin ma pidurdamisega kapitaalselt hiljaks ja sõitsin suurema logina ja kolinaga üle muru kurvi sirgeks. Teisel korral läks auto ehmatusega ülejuhitavusse ja spinnis vasakule serva äärekivi peale seisma. Vedas et parasjagu kedagi tagant ei tulnud. Muud väiksemat nipet-näpet oli ka, a'la kurvist ülejuhitavuses ralli stiilis välja tulemine, liiga hilised pidurdamised ja muidu ebaefektiivne kummivilistamine, aga sellest pole miskit. Põhiline on see, et autotunnetus paranes nende ringidega tunduvalt ja stock turvavööde asendamine Scroth Profi omadega tasus ennast täiega.

Kahju natuke ainult, et ma unustasin stopperi sisse lülitada, niiet mul pole õra aimugi, milliseid ringiaegu ma seal välja sõitsin. Järgmisel korral loodetavasti püsib meeles.

Veel rullsuusatamise rõõme

2008-06-08T19:35:00.012+02:00

Eelmine kord kui mul midagi rullsuusatamisest arvata oli, üritasin ma leida, kuidas nende asjandustega paremini pidurdada saaks. Efektiivselt pidurdama pole ma siiamaani õppinud. Kuigivõrd toimib slaalomi imitatsioon vasak ja parempööretega, aga seegi eeldab suhteliselt pikka pidurdusmaad ja ettenägemisvõimet. Aga tänase õppetunni teema polnud pidurdamine oli midagi muud - nimelt tuletati mulle täna meelde, kuivõrd libe võib liiv olla.

Stsenaarium oli eelmise kukkumise korraga analoogne (vt. eelmise sügise postitust koerasõnniku kohta), aga siiski mitte päris sama. Siiski sõnnikuteemalise kõrvalepõike pean ma ikkagi tegema. Nimelt peale koeraarmastuse (hmm.. võõrsõnana kanifiilia või midagi?) on Hollandi kuningriigis ka hobusearmastus. Mõlema armastuse kõrvalproduktideks on sõnnik kõige ettearvamatutes kohtades. Kui koera oma on mõõtudelt ohutu ja halva õnne korral vaid haisev ja libe üllatus, siis häda sellele, keda hobuse hunnik üllatama satub. Mu suusaraja peal on juba paar päeva ühe pimedamat sorti kurvi keskosas umbes 30 cm kõrgune moodustis, mis meenutab miniatuurseid Egiptuse püramiide. Ühesõnaga jääks hooletu suusataja sinna lihtsalt jalgupidi kinni ja lendaks ninali. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Ühesõnaga, mu rullimisrajad on siin Haagi linnas mereäärses kinnikasvanud liivaluidetega pargis, kus on risti rästi rattateid, millest umbes pooled on rullitavad. Loomulikult käivad ilusa ilmaga inimesed rannas ja veavad mõned kurviga ristmikud liiva täis. Sihukest ütlemata peenikest rannaliiva. Ja nüüd õppetund - kui te satute rullsuuskadega liiva peale, siis hoidke oma suuski pedantse täpsusega otse ja paralleelselt ning liikuge käte jõul paaristõugetega. Minule jäi ette üks vastutulev musulmanipere jalgratastel, kellele ma ruumi tahtsin teha ja kõrvale astusin. Kuna kiirus oli täitsa kobe (rullidel saab kiiremini edasi kui päris suuskadel), siis libises parem suusk alt ära ja mõne hetke pärast olin ma viletsa iluuisutaja kombel külili asfaldil. Korjasin kondid kokku, lehvitasin musulmannidele ja sõitsin mäest alla edasi. Aga asfalt on parem riiv kui lumi, seega juhtusid järgnevad purustused:

Kriibitud suusk ja suusakepp - mõlemad töötavad kriibituna täpselt sama hästi kui enne,
Särgisaba üllatavalt auklik - tsärke on veel,
Joogipudeli vöö hävis osaliselt -kuna see kott, kus võtmed ja iPod käib, on ribadeks, tuleb uus vöö otsida.
Ise harilikest kohtadest (põlv ja küünarnukk) marraskil, aga on olnud hullemaid kukkumisi,Ainuke kaitsevahend - kiiver - maad ei puudutanud ja ei saanud ainustki kriimu.

Summa summarum tuli ca 20 km peale täitsa korralik aeg ja virisemiseks pole põhjust. Aga jah, olge liivaga ettevaatlikud.

Pildi eest aitäh despair.com'ile.

Valged ja punased

2008-06-05T21:22:00.006+02:00

Kunagi, natuke vähem kui sada aastat tagasi, võitlesid valged ja punased. Tšapaid ja Budjonnõid taplesid Koltšakkide ja Wrangelitega. Ajaloos on veelgi näiteid. Ammu enne bolševikke ja valgekaarti olid veel Inglises Punased ja Valged Roosid, kes omavahel sõda pidasid. Pärast seda veel ohtlikku elu elanud Kalle Blomkvist. Ajalugu on tõepoolest vägev.

Kord olid peal punased, kord valged, aga praegu valged võidavad. Kunagi varem kaldus minu poolehoid esimestele, aga nüüd tunduvad nad maavillaselt robustsematena peenetundeliste ja aristokraatlike valgete kõrval. Viimane seda tõestav eksponaat tuli välja Luksemburgist - 2006 aasta Pinot Gris Coteaux de Schengeni veinimajast. Kui teile kunagi selle koha Pinot Gris või Auxerrois ette peaks sattuma, siis proovige kindlasti!

Siinjuures saan ma rõõmu ja hää sõnaga üles tähendada oma sõbra, igatepidi vahva inimese ja veinitarga Raivo, tänu kellele me üldse Luksemburgi sattusime.

Pildi eest tänud http://www.vinmoiselle.lu'le.

Pool rehkendust

2008-06-02T19:38:00.003+02:00

Leo Kunnas EPLis jälle sajatas, et meie Kaitsemin on ebapädev. See poole rehkenduse jutt, mille ta pealkirja pani ja mida ma kopeerisin, tekkis minu mäletamist mööda järgmiselt. Enne NATOsse saamist oli Eestil täita iga-aastased plaanid , mille täitmist järjekordselt Kaitsemin ja Peastaap arutasid ja mille järgi NATO vaatas, et kas on ka väärt Kaitsevägi. Kuna ohvitserid kurtsid, et pole üldse ressurssi nende ANP ülesannete täitmiseks (st. muu tegevuse kõrvalt - siis polnud veel NATO prioriteetsus kõigi ohvitserideni jõudnud), ohkas üks Kaitseminni planeerija, et "Kui te tervet tööd ei jõua, mis siis ikka, tehke siis pool".

Aga nüüd ta jutu juurde tulles - no mis mõtet on seletada, et Soome vastav ministeerium on sadakonna inimese võrra väiksem, kui jätta võrdlemata mõlema maja ülesanded. Samamoodi on kasutu öelda, et ebapädevad ametnikud on jätnud vastu võtmata liitlasriikide raskerelvade pakkumised. Pole eriti suur saladus, et enamjaolt on pakutud moraalselt ja füüsiliselt vana tehnikat, mille töölepanemiseks meil ilma suurema rihmapingutamiseta jaksu pole. Sinna juurde on jama, et ta raiub totaalkaitse juttu kui aksiomaatilist imperatiivi, mis tegelikult sugugi nii raudkõva pole. Seletatagu enne rahvale, mida totaalkaitse all mõeldakse.

Tegelikult oli tal ikka üks arukas mõte ka - ministeerium on liiga vähe rõhku pannud infrastruktuuri ja hangete osakondadele. Veel paar aastat tagasi (praegune konkreetne olukord on mulle teadmata) oli hangetes paarteist töötajat, kellest tegelikkuses umbes pooled tegelesid hangetega. Polnud vaja erilist arukust mõistmaks, et sellises suuruses organisatsioon ei saagi pädevalt seda 800-900 miljonist hanke-eelarvet katta.

Samas on Kaitsejõudude Peastaap täpselt sama hull, aga sellest jätab Kunnas rääkimata. Näiteks, et planeerimisosakond, mille olemasolu ta Kaitseminnile ette heidab, ei tootnud aastaid ühtegi operatiivplaani ega pidanud maha planeerimistöögruppe (JOPG'sid, kui kellelelegi see akronüüm midagi ütleb). Kaitseminni hangetelt tõmbas samamoodi Kaitsevägi vaiba alt ära tootes hangeteks vajalikud operatiivnõuded alles eelarveaasta esimese poole sees. Kuna üks korralik suuremat sorti hange võtab algusest lõpuni aega märgatavalt rohkem kui aasta, siis ei saanud mingil seaduslikul viisil seda raha sihtotstarbeliselt ära pruukida.

Mida mu meelest oleks kõigepealt vaja, on üks korralik mõlemat maja hõlmav tegevuste kaardistamine ja modelleering. Enamvähem suvaline levinum Business Process Modeling metoodika kõlbaks. Aastaga (umbes) saaks pildi ette, millega majad tegelevad ja kokku kirjtada paremuse poole püüdlemise plaani. Näiteks nii, et osakondade funktsioonid, nende tööks vajalikud sisendid, väljundid, kriteeriumid ja töövahendid oleks kirjeldet ja et mida läheb vaja õigeaegseteks varustushangeteks ning kuidas Eesti keskkonnas töötab või peaks töötama operatiivplaneerimine. Poleemikat tõstev organisatsiooni struktuur kukuks sealt välja kõrvalproduktina jne. Aga noh, kaugelt ja kõrvalt vaajatajana on kõik ilmselt palju lihtsamana tunduv.

Ühesõnaga, kõik mis ma öelda tahan on, et ta kaljukindlana esitatud väited on täitsa savijalgadel.

(1948 - 1995)

2008-05-31T09:58:00.003+02:00

Mis on see luuletaja luule?

Mis on see luuletaja luule?

See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.

Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.

Juhan Viiding

... ja ära võtta ega lisada pole

Lugulaul kübara ja piitsaga õppejõust

2008-05-30T23:47:00.004+02:00

Põhimõtselt võite uut Indiana Jonesi filmi vaatama minna küll. Ta on natuke aeglasem kui eelmised, aga sellegipoolest vahva. Kuna loos on tegu viiekümnendate teise poolega, siis on seal palju äratundmistväärt asju, viiteid ja tsitaate. Sinnajuurde siis veel viiteid eelnevatele Indiana Jonesi filmidele ka. Noh muidugi võiks viriseda, et kuidas said maiade püramiidid Yucatanist Peruusse jne aga see pole üldse ju tähtis.

Issanda loomaaed

2008-05-30T13:44:00.008+02:00

Teinekord pääseb maailm ja selles sisalduvad inimesed sind üllatama kõige ootamatumast küljest.

Kui alustada algusest, siis on Ameerika Ühendriikidel neli n.ö. sõjaväeakadeemiat. Üks mereväelastele, üks maaväelastele, üks õhumeestele ja üks pisike rannakaitsjatele-piirivalvuritele. Igal aastal maikuu lõpus toimuvad neis lõpuaktused ja paraadid ja igal aastal on USA president ühes neist diplomeid kätte andmas. Minu alma materis USA Õhuväe Akadeemias toimub seesinane lõpuaktus mai viimasel kolmapäeval (seega siis üleeile) ja härra Bush oli seal kohal.

Ja kujuta siis ette, et sa oled verivärske nooremleitnant ja astud härra Presidendi poole, kes niikuinii tundub Olümposelt alla astunud jumalana, et oma diplom kätte saada, kui leader of the free world lambist äkitse ajab huuled torru, mõurab kevadise härjana ning sulle rindupidi otsa hüppab. Mida teha? Kangestuda ehmudes, et suure juhi peas on midagi juhtunud, astuda igaks juhuks kõrvale ja lasta tal mööda lennata või tabada ära, et ta tahab sinuga kambajõmlikult sõber olla ja kokkupõrkeks valmistudes rind kummi ajada? Aga mis ma seletan, vaadake ise.

Takkajärele peaks ma vist tänulik olema, et mina sain oma diplomi põdura südamega kurjamilt Cheyney'lt, kes arvatavasti nii gümnastikaaldis pole.

Infoühiskond

2008-05-22T22:38:00.003+02:00

Mida kõike võib juhtuda, kui kolmapäeva õhtul üks riigikaitseline arvamus blogisse partsatada. Tulevad Ekspressi omad ja lingivad selle järgmisel hommikul oma veebi. Kui oleks ette teadnud, oleks natuke laiema jutu kirjutanud.

Kahurid ja lennukid

2008-05-21T21:42:00.005+02:00

Kaitsemin ja Kaitsevägi on hiljuti maha saanud kahe suuremat sorti teatega. Ühes andis ministeerium teada, et ostab Soomest 122mm haubitsaid ja teises sõnas meie kaitseminister, et 2018. aastaks on 3B´l olemas hävituslennukid.

Soh. Ilma rohkem teadmata pole mõistlik kohe kumbagi otseselt takka kiita või maha teha. Rohkem võimalust mürtsu teha on ikka hea. Annaks ainult kõigevägevam, et see haubitsate asi oli korralikult läbi mõeldud, et oleks selgem, mille vastu konkreetselt neid torusid kasutada tuleks ja mis see taotletav efekt olla võiks. Vanarauda on ennegi Tapa linna taha roostetama ostetud, loodetavasti läheb seekord teisiti. Pildi eest aitäh military.com'ile.

Siis need lennukid. Vanal hääl ajal me rehkendasime nii ja naa, et kui kaua stardipaugust alates üks hävituslennukite üksuse käimatõmbamine aega võtab ja kui täna stardipauk kõlaks, siis tegelt 2018ks jõuaks küll. See aga eeldab, et kõik neid päriselt ka tahavad. Jätkusuutlikuse jaoks ei piisa ainult nende lennukite ostmisest, ümber tuleb ehitada suurem osa õhuväest ja märkimisväärne tükk kogu kaitseväe juhtimis-, logistika- ja väljaõppestruktuurist. Sinna otsa veel infrat ka natuke. Kõik see iseenesest eeldab, et me teame, kuidas seda teha. Tegelikult ei ole keegi seda kunagi teha proovinud, on ainult kerge aimdus kuidas teised riigid oma struktuurid püsti on pannud. 3B (Eesti, Läti, Leedu) koostöö sealjuures on veel omaette teema.

Hea on see, et kaitseminister õhuväest ja lennukitest räägib. Kümme aastat tagasi ei oleks ma sihukest sõnumit uneski oodata tihanud.

Tükkis

2008-04-30T12:40:00.005+02:00

Igast tükke tükkis silma, trükin siis tükkisid tükkhaaval siia blokki.

A.S't parafraseerides, et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et Eestis on praegu väga võimas kevad. On volbrilaupäev ja õues on ca 20 kraadi sooja. Harilikult on sellisel ajal enam-vähem külm ja paar nädalat hiljem, Roheliste Rattamatka ajal on lundki näha olnud. Aga mitte seekord.

Loomulikult on kohati tolmune ja teed on aukus ja autod on tolmused, aga võib leida kruusateid, kus pühapäeval vahivad ringi nii paariminutiliste vahedega flegmaatiline metsis, metskits ja rebane. Selle metsise suhtes pole ma päris sada protsenti kindel, ma pole eriline ornitofiil, aga nägi välja üsna sedamoodi. Peale selle saab auto tee serva seisma jätta ja minna metsa alla. Sinna, kuhu pole veel hoolitsetud jalgradu sisse lõigatud ja jalakäiate liikumisruum taktitundeliselt roheliste aedadega piiratud.

Peale selle tekib nüüd Eestis olles selline äraspidine välismaal-olemise efekt. Mingeid muresid ja kohustusi ei ole. Istud õues kohvikus, prill ninal ja elul polegi midagi niiväga viga. Seda niimoodi mikrokosmiliselt. Suuremas plaanis paistab muidugi natuke eemalt üks eksavaator, mis Harju mäest tükke hammustab, et sellele võidukale kristalltornile ruumi teha. Viimases Sirbis ütles üks itaalia nimega arhitekt selle monumendi kohta täitsa kenasti - ebaküps arrogantsus. Täitsa tabav mu meelest, aga noh, missa teed, täitsa arvestatavale osale Eesti inimestest tundub see klaasrist meeldivat.

Lõpetuseks - laupäeval enne Kuninganna sünnipäeva nädalat pole mõtet Amsterdami lennujaama ronida. Või kui ronida siis, suure ajavaruga, sest siis peavad sinna umbes kõik hollandlased koos oma reisihimuliste vanaemadega ära mahtuma. Meil õnnestus siiski õigesse väravasse laekuda ca 2 minutit enne pardalepääsu, aga vahepeal oli täitsa huvitav. Ja Tallinna lennujaama uus terminal on väljast küll enamvähem vana terminaliga kokkusobiv (sakkidega viilkatus), aga seest hämmastavalt mittemidagiütlev ja kole jagades sisekujundust keskmiste tehasetsehhidega ning koosnedes peamiselt betoonist ja plekist.

Ikka pidi lõpetuseks ühe tüki virisema, aga tegelt pole üldse nii hull. Ma tahan kirjutada ühe loo eestlaste laenuvõtmistest ka, aga sellest ehk järgmisel korral

2008-04-20T22:47:00.002+02:00

Keegi võiks õpetada kuidas rullsuuskadega pidurdada saab. Alltoodud soovitav tekst ei kõla eriti head kuulutavalt, kaspole?

When in doubt, walk down a hill. In "no choice" situations, you can always bail out to the side of the pavement. Try to aim for grass or sand areas and try to just "run" on your skis before giving up and crashing,

Pole ilmselt mõtet sügisesest perfoormansist meelde tuletada, mis juhtub Hollandi Kuningriigis siis, kui sa "bail out to the side of the pavement" ja sihid "grass or sand areas" suunas.

No mis elu see on

2008-03-24T11:09:00.002+01:00

Mu vanavanaema olla öelnud, et nad on nende kosmoserakettidega ilma tuksi keeranud. Alltoodud pilt illustreerib kevadist märtsilõpu Hollandi Kuningriiki tuntud oma tulbiväljade poolest. Palju õnne.

Head tööd

2008-03-17T22:46:00.003+01:00

Tööl on sel aastal maru kihvt olnud. Brunssumi staabi asemel olen ma siin Haagis, kus on palju stabiilsem töökeskkond. St. aeg ei kulu tulekahjude kustutamise, vaid töö peale. Viimased paar nädalat või nii olen ma nikerdanud ühe hajusloogikaga klasterdamisalgoritmi kallal, mis peaks Afgaani plahvatuste ja tulistamiste sasipuntrast selgust looma. Tundub teine natuke toimivat. Kui nüüd sinna juurde saaks veel a'la Monte-Carlo nende ajalise ja mahulise liikumise rehkendamise, siis ehk saab lõpuks ometi mingi pädevama analüüsimetoodika kokku.

Põnev igatahes.

Noh ja siis on veel siin kevad ka. Nartsissipuhmastega.

Suured väikesed asjad

2008-03-03T20:17:00.002+01:00

Eestimaal läheb ikka täitsa hästi. Kuuldavasti tuli seal vastandina siinsele rohelisele murule ja nartsissiväljadele maha lõpuks ometi midagi lund meenutavat ja lehtedes saab lahmida mittetähtsatel teemadel. Tegelikult on ju täitsa kihvt kui ainsad probleemid on kas ehitada ausammas või mitte ja kas Riigikogu peaks saama sihukest palka nagu nad praegu saavad.

Samas see, et mis tõeliselt loeb - nagu näiteks majanduse ümbermudimine vähe jätkusuutlikumaks, ei tundu inimesi morjendavat niiväga.

Veel Kunnast

2008-02-07T22:21:00.001+01:00

Mister Kunnas on Ekspressi kirjutanud pikema traktaadi asjadest, mis on õigesti ja valesti. Kuna see teema käib minu töösse natuke sisse, siis loomulikult lugesin läbi. Ja siis lõpus kehitasin õlgu. Et ... ja mis siis? Leheveergudel arvata, et meil on vaja tanke ja suurtükke ja, et vanasti oli riigikaitsele eelarves vähe raha, on jutuks hää küll, aga vaevalt see kuskile viib. See pole isegi tagantjärele tarkus mitte.

Mary Poppinslikud suhkrutükid

2008-02-07T21:35:00.000+01:00

Olen nüüd peaaegu nädala Eestis olnud elanud läbi lapsevanemaks saamise metamorfoosi. Pole sugugi hull, võib kõigile soojalt täitsa soovitada. Ja see võtabki enamuse ajast. Kõik võtab tunduvalt kauem aega kui varem, aga sellest pole midagi. Plikal on juba paar päeva nimi ka olnud - Karolin Meeri Meos. See kaalub üle kogu jama, mille ilm on meile toonud. Tundub, et kõik on porine. Teed on porised, majad on porised, autod on porised, inimesed on porised ja tundub et tujud on ka õues porised. So what.

Selle kõige kõrvalt käisin ma täna meie pea-aegu uue riigikaitselisel think tank'il külas. Nad on maru pisikesed, aga samas tunduvad nad vahva kohana, kus on targad inimesed, head mõtted ja palju arengupotentsiaali. Oleks vaid rohkem inimesi, kes kuulaksid, mis neil öelda on! Homme pidi neile herr Aaviksoo külla tulema, tahtes briifi, et kuivõrd asjal jumet on. Loodetavasti läheb kõik suurepäraselt.

Siis oli veel lehes neli suurepärast asja. Nimelt on mu neli sõpra saamas Presidendi käest autasusid. Riigi heaks töö tegemine on teinekord pagana raske ja tänamatu, sestap on ikka väga hea, et tubli töö tegijaid niimoodi meeles peetakse. Peale selle paistab, et Õhuvägi saab endale taaskord kindrali etteotsa. Igatepidi, palju õnne kõigile!

Veel raamatutest

2008-01-31T20:28:00.000+01:00

Viga on ilmselgelt minus. Ma ei oska enam üles korjata raamatuid, mille üle viriseda ei saaks. Viimati mõned postitused tagasi arvasin ma Koraanist, et see on üks igapäevaste juhtnööride andmise raamat, mis on vastavalt sellele, mida parasjagu vaja teha oli, kirja pandud. Nüüd siis Eestis käies, võtsin ma reedel lennujaama raamatupoest kaasa Püha Graali ja Püha Vere. Ma olin paari kaas-akadeemiku arvamusi kuulnud, aga polnud kunagi saanud mahti oma arvamust tekitada. Nüüd, kus kolmandik raamatut läbi, on arvamus tekkinud küll. Väidetel on viited puudu. Või noh, suur osa seoseid, mis nad loovad polegi väited vaid spekulatsioonid, umbes et "on tõenäoline, et nii võis juhtuda" ja et midagi "võinuks olla niipidi". Nad ütlevad, et "on ilmselge et..." seletamata, et miks see ilmselge on. Näiteks väide, et Rooma on paha ja seda kusjuures näitab ka see, et Rooma tagurpidi on Amor. No kuuuuuulge...

Ühesõnaga, siiamaani ei ole nad seda Templirüütlite - Püha Graali - Vabamüürlaste asja mulle maha müüa suutnud. Aga näe raamatu ikkagi ostsin, niiet vähemasti majanduslikust küljest sai eesmärk täidet.

Ei saagi kohe midagi halvasti öelda

2008-01-29T11:15:00.000+01:00

Kõigepealt suur aitäh kõigile teile, kes te õnne soovinud olete!

Kogu see värk on siin Pelgus maru kergelt ja ruttu läinud, kuidagi liiga lihtsalt. Ma eeldasin või kartsin midagi hoopis shokeerivamat. Homme saab siit minema, aga praegu tundub sedamoodi, et vabalt võiks kasvõi täna minna. Plika ei jonni (veel) ega midagi.

Juhuslikkus määrab kohutavalt palju. Näiteks kui mulle poleks eelmisel teisipäeval Sinise Loomaaia koolivend Jaak helistanud ja öelnud, et ta nädalaks-nädalavahetuseks Eestisse tuleb, poleks mina ka tulnud. Selle nädalavahe põhieesmärk oligi üle mitme aasta Jaaguga trehvamine ja koos maailmaparandamine. Noh ja kui ma pole reede õhtul siia tulnud, siis poleks ma ilmselgelt ka pühapäeval õigel hetkel kohal olla suutnud. Laupäeval tegi Kati natuke imelikke nägusid, aga salgas juhtuvat. Pühapäeval tegi Kati veel ilmelikumaid nägusid ja igaks juhuks otsustasime Pelgust läbi käia, enne kui mind lennujaama ära viia (homme ju tööpäev). Seal Pelgus piisas vaid kord otsavaatamisest, kui Kati sisse kamandati ja voodisse pikali pandi. Ja nii ta varsti käes oligi.

Plaan, et märtsikuuks kogu kamp Haagi kolida ei tundugi enam nii teostamatuna.

Photo to prove it

2008-01-28T10:22:00.001+01:00

Käes!

2008-01-27T19:37:00.000+01:00

Plika!! Detailid on hägused, aga 51 cm pikk ja 3.538 kilo raske.

Nädalavahetus Eestis

2008-01-27T13:45:00.000+01:00

Seekord ootamatu lõpuga. Nimelt oleme me Pelgu sünnitushaiglas ja ootame põnevusega mis järgmisena juhtub. Vägev!

Esimene katse uute riistadega

2008-01-23T20:37:00.000+01:00

Delfi jätk

2008-01-22T22:17:00.000+01:00

Väidetavalt jäime ikkagi sellest Nõmme korterivariandist, millest ma paar päeva tagasi kirjutasin, siiski ilma. Tont siis temaga, õnneks hullu kiiret selle asjaga ei ole.

Siinkohal jääb ainult homsetele eellepingu sõlmijatele jõudu ja jaksu soovida. Niikuinii on elamise otsimine üks kaunis närvesööv ettevõtmine ja see, et keegi on sellega õnnelikult maha saanud, on ainult hea.

Kodulinnud

2008-01-20T14:57:00.000+01:00

Mitu papagoid on pildil?